Raku: erinevus redaktsioonide vahel

Tänu [[zen-budism]]ile levisid jaapanis laialdaselt teetseremooniad. Nendekas tseremooniateks oli aga vaja nõusid ja tellimusi esitati ka [[Kyōto]] keraamikule [[Chōjiro Raku]]le ([[1516]]-[[1592]]) ja hiljem tema järglastele. Raku perekonna nõud paistsid aga silma oma ainulaatsuseainulaadsuse poolest ja saavutasid peagi laia tuntuse. Tehnikat hakatigi nimetama Chōjiro Raku perekonnanime järgi.

Väljaspool Jaapanit saavutas raku [[20. sajand]]i teisel poolel lausa erakortseerakordse populaarsuse, olemata sellest, et arenes täiesti teises suunas. Võrreldes kodumaa loodusliku, [[minimalism|minimalistliku]] ja tarbelise funktsiooniga, muutus läänes tähtsaks värvide mäng ja vormikäsitlus ning tarbelisus suures osas välistati.

Mõlemal juhul toimub varem [[eelpõletus]] 900°C juures. Nõud kaetakse paksu glasuurikihiga, missjärelmisjärel nõud ahjul täielikult kuivatatakse. Seejärel asetatakse [[pihid|pihtide]] abil esemed juba põletustemperatuuri saavutanud ahju, mis töötab tavaliselt puidu või gaasi pealküttel. kuiKui glasuur sulama hakkab ja sulamisel tekkinud mullid on tasandunud, võetakse esemed tandidetangide abil välja.

Keraamiline mass peaks sisaldama rohkes koguses [[šamott]]i (20-40%). Samuti on poorsuse tagamiseks vajalik ka orgaaniliste materjalide (saepuru, aganad jm.) sisaldus (kuni 20%).

Vajalik oleks ka väikese soojuspaisumisega ainete (näiteks [[spodumeen]]i ja [[pataliit|pataliidi]]) ja aeglaselt klasistuvateklaasistuvate ainete (näiteks [[põldpagu]] ja [[vollastoniit]]) sisaldus.

Raku-tehnikas valmistatud esemete miinuseks on haprus ja vähene mehhaaniline vastupidavus, kuid esemete ehe väljanägemine on muutnud raku-tehnika väga populaarseks.