Grammofon: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud 9 baiti ,  4 aasta eest
P
resümee puudub
Resümee puudub
PResümee puudub
'''Grammofon''' (kreeka k sõnadest γραμμα (''gramma)'' ’kirjutis’ ja φωνη (''phone'') ’hääl’, ’heli’) on [[seade]] heli taasesitamiseks [[heliplaat|heliplaadilt]]. <ref>http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=grammofon&F=M </ref>
 
[[:en:Emile Berliner|E.Emile Berliner]] patentis horisontaalse salvestusviisi 1887. aastal (USA patent 372786) ja asendas [[fonograaf]]i silindrilise [[helikandja]] (trumli) kettakujulise kandjaga – [[heliplaat|heliplaadiga]] – ja esitas seda nime allnimetusega ''Gramophone'' (saksa kirjakuju ''Grammophon'' või ''Grammofon'') (1895). Plaadikujulise andmekandja oluline eelis oli võimalus hõlpsalt koopiaid valmistada ja plaatide masstootmist korraldada (fonograafi vahasilindri korral see võimalus praktiliselt puudus). Samuti lihtsustus taasesitusseadme ehitus, sest langes ära vajadus nõela etteandemehhanismi järele (mida vahasilinder vajas ka taasesitamisel).
 
Ent erinevalt fonograafist oli grammofon sellisel kujul ette nähtud üksnes helisalvestiste taasesitamiseks. Esitatav heli muutus mõnevõrra puhtamaks ja tugevamaks selle tõttu, et helisignaalile vastavalt ei muutu mitte vao sügavus (nagu fonograafis), vaid selle kõrvalekalle rõhtsihis (looklemise amplituud). Looklemise sagedus vastab heli tooni kõrgusele ja amplituud vastab heli tugevusele.
Grammofonis libiseb nõel [[eboniit]]- või [[šellak]]plaati pressitud spiraalselt plaadi keskkoha poole koonduvas vaos, mille peene looklemise lainelisus vastab salvestatud helivõnkumistele. Niisuguse mehaanilise [[fonogramm]]iga plaadi pöörlemisel kandub nõela võnkumine kõlakarpi paigaldatud membraanile, mis vao lainelisuse järgi võnkudes taastekitab heli. See juhitakse liigendi(te)ga torujuhtme kaudu heli suunavasse ruuporisse, mille abil taasesitatud heli tehakse kuulaja suunal tugevamaks ja sagedusalas ühtlasemaks. (Madalamate sageduste jaoks toimib ruupor ka kõlalauana). Ruupori laienev ristlõige toimib akustilise [[impedants]]i [[transformaator]]ina, mis muundab helirõhu muutused helikiiruse muutusteks. Kogu heli energia saadakse mehhanilise liikumise arvel, mistõttu plaadile ja nõelale mõjuvad suhteliselt suured jõud, põhjustades nende kiire kulumise.
 
Esimestes grammofonides pandi plaat pöörlema kas käsitsi vändates, vedrumootori abil või mõnedelmõnel juhtudeljuhul ka vihtidega ajami abil. Pöörlemiskiirus oli erinev ja seda sai mängimisel seadistada. Mõne aja pärast, eriti aga elektriajami kasutuselevõtmisekasutuselevõtu järel , kujunes enamkasutatavaks pöörlemiskiirus 78 p/min.
 
Ühest vedru üleskeeramisest piisas plaadi ühe poole ehk Ø 10 tolli plaadi puhul umbes 3-minutise pala ärakuulamiseks. Kahepoolne plaat ilmus aastal 1904.
 
Nn kauamängiv vinüülplaat (Ø 12 tolli, 33 p/min) ehk LP-plaat (Long Play) ilmus aastal 1948. Aasta hiljem ilmus ka väiksem versioon (Ø 7 tolli, 45 p/min) ehk nn. singel-plaat. Kasutati ka vahepealset mõõtu (Ø 10 tolli, 33 p/min) plaati ehk EP-plaati (Extended Play).
 
1920. aastatel hakkatihakati mehhaanilisemehaanilise taasesitussüsteemi (tuntud ka kui akustiline võimendussüsteem) asendama elektrilisega, milles nõel koos helipeaga muundasid mehaanilise võnkumise sellele vastavaks [[elektrisignaal]]iks, mida võimendati [[elektronlamp]]võimendi ja tehti kuuldavaks [[valjuhääldi]] abil. Vedruajami asemel hakati plaadialuse (''turntable'') pöörlemapanekuks kasutama [[elektriajam]]<nowiki/>it.
 
1950. aastatel hakati mehaanilist fonogrammi elektrisignaaliks muundavat seadet teostama omaette konstruktiivse üksusena plaadimängija nimetuse all. Tavaliselt olid need siis ilma [[võimsusvõimendi]](te) ja [[kõlar|kõlari(te)ta]], mistõttu neid tuli kasutada koos mõne sobiva elektroakustilise (tavaliselt Hi-Fi) süsteemiga.
 
Kui 1980. aastatel jõudis müügile [[CD]]-plaadimängija, tuli eri tüüpi plaadimängijate eristamiseks võtta kasutusele pikem nimetus [[vinüülplaadimängija]] (vinüül, täpsemalt [[polüvinüülkloriid]], on heliplaadi materjalina kasutusel 1948. aastast). Tavaliselt mõeldakse plaadimängija all siiski kõiki mehhaanilisemehaanilise analooghelisalvestusega plaatide taasesitamise seadmeid ja digitaalsete plaatide CD-de mängijaid nimetatakse CD-mängijateks (''CD-player'').
 
Plaadimängija võis ka kuuluda raadiovastuvõtjaga ühte seadmesse, jasellist aparaati tunti siis radioolana.
 
==Viited==
139 635

muudatust