Derek Parfit: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
22. rida:
Taurek ütleb, et kui me päästame suurema arvu inimesi, siis see ei peegelda võrdset hoolimist igaühe ellujäämisest. See oleks nagu rikaste päästmisele prioriteedi andmine. Aga see ei ole nii. Kui me anname rikastele prioriteedi, siis me ei anna igaühe päästmisele võrdset kaalu. Just sellepärast me suurema arvu päästamegi, et me anname igaühe päästmisele võrdse kaalu.
===Me ei ole inimesed===
Natuke ulmet. Ma lähen Maal teleporterisse. Ma vajutan nupule ja masin hävitab mu keha, registreerides kõik minu rakkude seisundid. Info saadetakse raadio teel Marsile, kus teine masin minu keha täiuslikult kokku. Marsil ärkav isik näib mäletavat minu elu kuni nupule vajutamiseni ning on igas muus mõttes täpselt nagu mina. Mõned usuvad, et see oleks mina, ning peavad teleportatsiooni lihtsalt kõige kiiremaks transpordiviisiks. Teised usuvad, et Marsil ärkaks minu koopia. [[Lahkarvamus]] puudutab [[isikuidentsus]]t. Saab eristada [[arvuline identsus|arvulist identsust]] ja [[kvalitatiivne identsus|kvalitatiivset identsust]]. Siin on jutt meie arvulisest identsusest. Arvulise identsuse küsimustes kasutatakse nimesid või kirjeldusi ja küsitakse, kas need [[osutamine|osutavad]] samale isikule.
Enamasti kasutatakse kirjeldusi selleks, et osutada inimestele eri aegadel. Näiteks võime küsida, kas isik, kellega me praegu telefonis räägime, on sama, kellega me eile rääkisime. Vastamiseks tuleb teada [[isikuidentsuse kriteerium]]i üle aja. Võime ka küsida, mis liiki [[entiteet|entiteedid]] me oleme, sest eri liiki entiteedid jätkavad olemasolemist eri viisil. Vaated selle kohta jagunevad laias laastus kolmeks. Mõne vaate järgi me oleme [[hing]] (või hing on meie olemuslik osa), immateriaalne püsiv nähtamatu entiteet, mis kas on või ei olemas. Isegi paljudel nendest, kes immateriaalsesse hingesse ei usu, on oma isikuidentsuse kohta [[uskumus]], mis oleks õigustatud ainult juhul, kui mõni niisugune vaade oleks tõene. Need vaated on mõtestatud ja võivad olla tõesed, kuid nende vastu on tugevad [[tõendid]], sellepärast need jäävad siin kõrvale. Teistest vaadetest võib mõnesid pidada locke'ilikeks. [[John Locke]]' (''[[Essay Concerning Human Understanding]], II, ptk XXVI, alajaotus 9) järgi on [[isik]] mõtlev arukas olend, kellel on [[mõistus]] ja [[refleksioon]] ja kes saab pidada end endaks, samaks mõtlevaks asjaks eri aegadel ja eri kohtades. Locke'i identsuskriteerium apelleerb niisugusele psühholoogilisele järjepidevusele nagu eeltoodud juhtumil on minu ja minu koopia vahel. Parfit kaitses varem kitsast, ajupõhist psühholoogilist kriteeriumi: kui mõni tuleviku isik oleks ainsana psühholoogiliselt järjepidev minuga, nagu ma praegu olen, ning sellel järjepidevusel oleks normaalne põhjus ning tal oleks piisavalt palju samast asjust, siis see isik oleks mina, muidu mitte. Kõigil teistel juhtudel ei saaks öelda, kas mõni tuleviku isik olen mina. Kuid poleks mdagi, mida me ei tea. Selle vaate järgi minu koopia ei oleks mina, sest tal pole minu aju. Parfit väitis, et see ei loeks, sest hävitamine ja kopeerimine oleks sama hea kui tavaline ellujäämine. Kolmandat tüüpi vaade ei apelleeri mitte psühholoogilisele, vaid bioloogilisele järjepidevusele, ja seda nimetatakse praegu sageli [[animalism]]iks. Animalistid esitasid vastuväited mitmesugustele locke'ilikele vaadetele, mille esitasid 1960ndatel, 1970ndatel ja 1980ndatel teiste seas [[Sydney Shoemaker]], Quinton, Perry, [[David Lewis]] ja Parfit. [[Paul Snowdon]], [[Eric Olson]] ja teised animalistid märkisid, et Locke'i pooldajad ei räägi midagi inimeste kui inimloomade kohta. Kui isikud Locke'i mõttes on entiteedid, kes saavad iseendast mõelda ja kelle olemasolu jätkumisele on olemuslik psühholoogiline järjepidevus, siis inimese [[loode]] ei ole isik. Aga loode on inimloom või saab selleks. Locke'i pooldajate väitel saab sellest kehast hiljem isik Locke'i mõttes. Animalistid küsivad, mis inimloomaga siis juhtub? Locke'i pooldajatele oleks mugav, kui see loom lakkaks olemas, jättes kontrolli keha üle isiku. Aga seda ei juhtu. Inmloomad jätkavad olemasolu ning neil hakkavad olema mõtted ja teised elamused. Nii et kui Locke'i pooldaja eristab isikut ja inimlooma, siis tuleb välja, et iga mõtet mõtleb nii isik kui ka inimloom. See tundub absurdne ([[John McDowell]], "Reductionism and the First Person"). Seda võib nimetada liiga paljude mõtlejate probleemiks. Võib ka olla episteemiline probleem: kui kõiki minu mõtteid mõtleb kaks teadvusega olendit, isik ja loom, kust ma siis tean, kumb ma olen? Võib-olla ma polegi isik, vaid loom. On ka kolmas probleem: Snowdon ("Persons, Animals, and Ourselves") märkis, et inimloomad vastavad isiku definitsioonile Locke'il. Locke'i pooldajad on vastuseid pakkunud. Näiteks Shoemaker ("On What We Are") väidab, et kui loomad on bioloogilise identsuskrteeriumiga entiteedid, kellel peab suur osa kehast olemas olema, siis nad ei saa mõelda ega teisi [[vaimuseisund]]eid omada, sest vaimuseisunditele osutavad mõisted on rakendatavad ainult psühholoogilise identsuskriteeriumiga entiteetidele. [[Lynne Rudder Baker]] (''[[Persons and Bodies]]'') väidab, et looma ja isiku konstitueerib sama keha, mis annab neile [[ontoloogiline staatus|ontoloogilise staatuse]] ühe ja sama entiteedi ja kahe eraldi entiteedi vahepeal. Kuigi nad on kaks mõtlejat, kes kumbki iga meie mõtet mõtleb, võib neid võtta ühena. Saab eristada [[mõiste]]id, mis on [[substantsisortaal]]id (rakenduvad mingile püsivale entiteedile kogu selle olemasolu jooksul), ja mõisteid, mis on [[faasisortaal]]id (rakenduvad mingile entiteedile oleviku ajavormis ainult sel ajal, kui tal on teatud [[omadused]]; näiteks 'teismeline', 'tõuk'). Parfit ("Persons, Bodies, and Human Beings") on ette pannud, et Locke'i pooldajad peaksid ütlema, et isiku mõiste on faasisortaal. Aga Parfitil on nüüd parem vastus, mis on vaba ka mõningatest animalismi puudustest.
{{pooleli}}
==Publikatsioone==
| |||