Herbert Marcuse: erinevus redaktsioonide vahel

Marcuse kapitalismi analüüs põhineb osalt [[Karl Marx]]i ''[[Asjastumine|asjastumise]]'' mõistel, mis kapitalismi tingimustes teiseneb ''[[võõrandumine|võõrandumiseks]]''. Marx uskus, et kapitalism ekspluateerib inimesi; et teatud liiki asjade tootmise tagajärjeks on tööliste võõrandumine ning selle lõpptulemusena nende dehumaniseerumine objektideks. Marcuse võttis selle käsitluse üle ning laiendas seda. Ta väitis, et kapitalism ja [[industrialiseerimine]] on viinud töölised selleni, et nad on hakanud ennast tajuma enda toodetavate asjade laiendustena. Raamatu "Ühemõõtmeline inimene" alguses kirjutab Marcuse: "Inimesed tunnevad end ära kaupades, nad otsivad oma hinge sõiduautodest, plaadimängijatest, poolkorrusega majadest, köögimasinatest", mis tähendab, et kapitalismi tingimustes ([[Tarbijaühiskond|tarbijaühiskonnas]]) saavad inimestest nende ostetavate kaupade laiendused ning kaupadest inimeste vaimu ja keha laiendused. Jõukad massitehnoloogial tuginevad ühiskonnad on seega täieliku kontrolli ja manipulatsiooni objektiks. Üksiktööline on pelgalt kaupade ja tarbimisel põhineva eluviisi tarbija. Moodne kapitalism loob Marcuse järgi võltsvajadusi ja kaupade tarbimisele suunatud väärteadvuse: see lukustab ühemõõtmelise inimese ühemõõtmelisse ühiskonda, kus konsumerismi surve on viinud töölisklassi täieliku integreerimiseni kapitalistlikku süsteemi. Viimase poliitilised parteid ja ametiühingud on täielikult bürokratiseerunud ning negatiivse mõtlemise ja kriitilise refleksiooni võime on kiiresti vähenenud. Töölisklass ei olnud Marcuse meelest seega enam revolutsiooniliseks muutuseks võimeline jõud. Selle asemel panustas Marcuse intellektuaalide ja veel ühemõõtmelisse ühiskonda integreerimata gruppide - ühiskondlikult marginaalsete, autsaiderite, töötute ja töökõlbmatute, ekspluateeritute ja tagakiusatute liidule. Just need olid tema järgi inimesed, kelle elatusstandard nõudis talumatutele tingimustele ja institutsioonidele lõpu tegemist ning kelle vastupanu ühemõõtmelisele ühiskonnale süsteem kõrvale ei saa juhtida, kes on revolutsioonilised isegi siis, kui seda ei ole nende teadvus.<ref name="Stuart Sim 1997">{{cite book|url=https://books.google.com/books/about/The_A_Z_guide_to_modern_social_and_polit.html?id=_1mFAAAAMAAJ |title=The A–Z Guide to Modern Social and Political Theorists |publisher=Prentice-Hall|year=1997|authors=Parker, Noel; Sim, Stuart}}</ref>