Kompuutertomograaf: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:Emi1010.jpg|pisi|Godfrey Hounsfieldi meeskonna ehitatud kompuutertomograaf]]1900. aastate alguses pakkus Itaalia radioloog Alessandro Vallebona välja fokaaltasandi tomograafia, et kujutada radiograafilisel filmil keha üksikut viilu. Idee põhines projektiivgeomeetria lihtsatelt põhimõtetel: liigutada röntgentoru ja kile, mis on ühenduses vardaga, mille pöördepunkt on fookus, sünkroonselt vastassuunas. Fokaaltasandi punktidega loodud pilt muutus teravamaks, samal ajal kui teised punkti eemaldusid müraga. See oli väheefektiivne meetod, kuna hägustumine toimus ainult x-tasandil. Tomograafiliste piltide omandamine, kasutades mehaanilist tehnikat, arenes alles 20. sajandi keskpaiku. Selle tulemusel saadi pildid järjest teravamaks ning võimaldades uurida sai ka paksemaid ristlõikeid. See saavutati keerukate ning mitmesuunaliste seadmete kasutuselevõtuga, mis said liikuda enam kui ühel tasandil ja võimaldasid efektiivsemat hägustumist.<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=Littleton, J.T. "Conventional Tomography"|URL=http://www.arrs.org/publications/HRS/diagnosis/RCI_D_c15.pdf|Pealkiri=A History of the Radiological Sciences|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=31.oktoober 2017}}</ref>