Mobiiltelefonide ajalugu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
7. rida:
==Eelkäijad==
Enne neid seadmeid, mida meie tänapäeval nimetame mobiiltelefonideks, olid neil ka eelkäijad. 1908. aastal professor Alber Jahnke ja Oakland Transcontinental Aerial Telefonid ning elektrifirma väitsid, et on välja töötanud traadita telefoni. Neid süüdistati pettuses ja nad lõpetasid telefonide tootmise. Hiljem süüdistused tühistati sest vägistati neid mehi. 1918. aasta algul testis Saksa raudteevõrk traadivaba telefoni militaarrongide peal, mis sõitsid Berliini ja Zossenise vahel. 1924. aastal algasid avalikud testimised rongiliinidel Berliinist Hamburgi. Aastal 1925 asutati firma Zugtelephonie A. G., et varustada ronge telefoniseadmetega. 1926. aastaks oli telefoniteenus Saksa Reich raudtee ja Saksamaa postirongil heaks kiidetud ning esimese klassi reisijatele pakuti võimalust neid kasutada Hamburgi ja Berliini vahelisel liinil. Aastal 1926 lõi kunstnik Karl Arnold tulevikulise koomiksi mobiilide kasutamisest tänavatel, pilt ''traadivaba telefon'', avaldati Saksamaal satiirilises ajakirjas Simplicissimus. Kujutus ulmelisest mobiilist pärineb aastast 1931. See on Erich Kästneri lasteraamatust ''35. Mai'' või ''Conard's Ride to the South Seas'':
''Härasmees, kes sõitis mööda kõnniteed nende ees, astutes äkki liikuvalt lindilt maha, tõmbas jope taskust telefoni, lausus numbri ja hüüdis: ''Gertude, kuule, ma hilinen tunnike lõunale, kuna tahan minna laborisse. Hüvasti, kullake!'' Siis ta paneb taskusse tagasi, astub uuesti liikuvale lindile, ning hakkab raamatut lugema...''
Teise Maailmasõja ajal kasutati telefoniühendust militaarsetel eesmärkidel. Käeskantavaid raadio- vastuvõtjaid toodeti 1940. aastatel. Mobiilid, mis valmistati autode jaoks, arenesid mõnedes telefonifirmades samamoodi 1940. aastatel. Esimesed seadmed olid mahukad ja tarbisid palju voolu ning võrgud võimaldasid ainult paari samaaegset vestlust. Modernsed mobiilsidevõrgud võimaldasid mobiilidel kõne- ja andmeside ühenduvust. Ameerika Ühendriikides töötasid telefonisidet välja insenerid Bell Labortooriumist. Esimene katsetus tehti 17. juunil 1946 [[St. Louis]]es, Missouri osariigis. Veidi pärast seda, pakkus AT&T mobiiltelefoni teenust. Esimeste telefonide levipiirkond oli suhteliselt väike ja linnades oli saadaval ainult paar kanalit. Telefoni tehnoloogia areng, mis lubas taaskasutada sagedusi mitmeid kordi väikeses alas, suhteliselt väikese voolukasutava edastajaga ja erinevate sageduste kasutamine tegi telefonide kasutamise majanduslikult otstarbekaks. NSV Liidus leiutas ja esitab Moskva, insener Leonid Kupriyanovich, aastatel 1957–1961 erinevaid käeshoitavate mobiiltelefonide eksperimentaalseid mudeleid. Ühe mudeli kaal, mida esitleti 1961, oli ainult 70 g ja see mahtus peopessa. NSV liidus valmistati esimene automobiil ''Altai''. Aastal 1965, esitles Bulgaaria firma ''Radioelektronika'' Inforga-65 rahvusvahelisel näitusel Moskvas automaatset mobiiltelefoni koos tugijaamaga. Inforga-65 telefoni lahendusele põhinesid süsteemid Leonid Kupriyanovichi loodud süsteemile. Üks tugijaam, mis on ühendatud traadiga telefoniga, suutis teenindada kuni 15 klienti. Telefoni edusamme saab jälgida põlvkondade algusest alates ''0G'' teenutest nagu MTS ja selle järglaset Improved Mobile Telephone Service, kuni esimese põlvkonna (1G) analoogmobiilsidevõrguni teise põlvkonna (2G) digitaalmobiilsidevõrguni, kolmanda põlvkonna (3G) lairiba andmesideteenusteni ja praeguse hetkeseisuga parima ehk neljanda põlvkonna (4G) native-IP-võrguni. Motorola oli esimene ettevõte, mis tootis käeshoitavaid mobiiltelefone. 3. aprillil 1973. aastal tegi Martin Cooper, Motorola insener ja juht, esimese mobiiltelefoni kõne esitletud tootega ajakirjanike ees, helistades Dr. Joel S. Engelike Bell Laboris. Dr. Martin Cooperi käes olev prototüüp kaalus
| |||