Vanakreeka muusika: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub Märgised: Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu |
P Tühistati kasutaja 37.157.99.3 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Neptuunium. Märgis: Tühistamine |
||
1. rida:
'''Vanakreeka muusika''' on [[muusika]] [[Vana-Kreeka]]s.
Vanakreeka [[kultuur]]is eristatakse nelja ajajärku:
*arhailine: ([[8. sajand eKr|8.]]–[[6. sajand eKr]]);
*klassikaline: [[linnriik]]ide õitseaeg [[5. sajand eKr|5. sajandist eKr]] kuni [[Vana-Makedoonia|Makedoonia]] vallutusteni ([[330. aastad eKr|330. aastatel eKr]]);
*[[hellenism]]i ajajärk: 330. aastatest eKr kuni [[Rooma]] vallutuseni [[146 eKr]];
*Rooma võimu ajajärk: 146 eKr – [[395]] pKr.<ref>[[Toomas Siitan]] (1998) "Õhtumaade muusikalugu I", lk 18</ref>
==Arhailine ajajärk==
Arhailist ajajärku iseloomustab eelkõige [[rahvaluule]] ja [[rändlaulik]]ute loomingu kujunemine eepilisteks lugulauludeks ehk [[eepos]]teks. [[Homeros]]e ajal tegutsesid:
*kutselised laulikud [[aoid]]id;
*rändlaulikud [[rapsood]]id.
Vanakreeka [[luule]] kultuslikud [[laul]]utüübid ehk [[hümn]]id on:
*paiaan – [[Apollon]]ile pühendatud laul [[kitara]] saatel;
*ditüramb – [[aulos]]ega saadetud laul [[Dionysos]]e [[kultus]]est;
*treen – surnuitk aulose saatel;
*hümenaios – [[pulm]]alaul aulose saatel.
[[7. sajand eKr]] hakkas [[Lesbos]]e saarel arenema [[kreeka]] [[lüürika]].
Kreeklased kasutasid muusikat mitmel otstarbel, alates pidustustest ja [[jumal]]ate austamisest kuni [[moraal]]i tõstmiseni. Muusika etendas olulist osa ka sõjategevuses. [[Ateena]] [[trieer]]i tähtis meeskonnaliige oli [[aulos]]e mängija, kes mängis [[sõudja]]te ühes taktis hoidmiseks. [[Sparta]] [[sõjavägi]] marssis aulose helide saatel, mis ühtlustas nende rivisammu.
Umbes aastal [[670 eKr]] hakati korraldama võistlusi ''kitharodia'' (laulmine, saates ennast [[kitara]]l või [[lüüra]]l) alal. Koorivõistlused algasid 50 aastat hiljem ning aastal [[580 eKr]] võtsid spartalased avalike võistluste kavva ka [[aulos]]emuusika.
[[Kreeklased|Kreeklaste]] muusikalises mõtlemises oli oluline koht [[sfääride harmoonia]] teoorial, mida seostatakse [[Pütagoorlased|pütagoorlastega]] ja mis mõjutas tugevalt [[Platon]]it. Teooria püüdis kirjeldada [[universum]]i struktuuri ja korraldust [[matemaatika|matemaatiliste]] printsiipide kaudu, mida [[Pythagoras]] demonstreeris [[monokord]]i osadeks jagamise teel. Praktikas tekitas see teooria probleeme. Pythagorase süsteemis jagati [[kvart]] kaheks [[täistoon]]ks, millele lisandus [[pooltoon]] (tuntud kui ''[[limma]]'', arvsuhtega 256:253). Kui teoreetiliselt [[kvart]] pluss [[kvint]] võrdub [[oktaav]]iga, siis koosneb oktaav kuuest täisnoodist. Ent kui tervetooni tähistab arvsuhe 9:8, tuleb nende kuue täistooni kogusumma kokku veidi üle oktaavi, nn. [[Pythagorase komma]] suhtarvuga 531,441:528,288.
==Klassikaline ajajärk==
Klassikalisel ajajärgul oli keskne žanr [[tragöödia]], mis arenes Dionysose kultusest ja põhineb [[koorilüürika]]l ehk ditürambidel. Klassikalise tragöödia rajajad [[Aischylos]], [[Sophokles]] ja [[Euripides]] lisasid [[Koor (Vana-Kreeka)|koorile]] näitlejad ja dramaatilise tegevuse. Lisaks kooridele esitati osa [[näitleja]]te [[monoloog]]idest [[laulmine|lauldes]].
[[5. sajand eKr|5. sajandil eKr]] muutus muusika stiil radikaalselt, sest traditsioonid taandusid uute ideede ees. [[Lüürika]]s kujunes uus, subjektiivsem ja peenem väljenduslaad, mida nimetatakse "uueks muusikaks". [[Platon]], kes jätkas Pythagorase õpetust arvudest, kaitses muusikas ranget korda ja traditsioone ning kritiseeris "uue muusika" meelelisust ja subjektiivsust. Ta nurises ka aulose [[kitara]]le eelistamise üle, kuigi kitara [[pillikeel|keelte]] arvu suurendati, et selle [[heli]] sarnaneks aulose omaga. Aulos oli Platonile nii vastumeelne, et ta ei lubanud seda oma ideaalsesse riiki ja uskus, kes ei oska kitarat mängida, puudub korralik haridus. Platon võttis oma teostes "Seadused" ja "Riik" kokku klassikalise eetoseõpetuse ning erinevate muusikaliikide ja [[helilaad]]ide kasvatusliku mõju.
Ka [[Aristoteles]] rõhutas muusika tähtsust kasvatuses, ent jättis sealjuures ruumi ka meelelisele naudingule. Aristotelese õpilane [[Aristoxenos]] oli üks tähtsmaid vanakreeka muusikaõpetlasi. Kuigi ta oli nõus, et muusika [[filosoofia|filosoofiline]] käsitamine on [[teadus]], ei jaganud ta arvamust, et muusika on [[matemaatika]] haru. Aristoxenose jaoks oli kõrgeimaks otsustajaks mitte [[mõistus]] vaid [[kõrv]]. Vastupidi Platoni idealismile kinnitas ta, et inimese hing on "keha harmoonia", millel on [[keelpill|keelpilli]] omaga sarnane muusikaline "[[häälestus]]". Ta võttis aluseks [[kooskõla]], mida tolleaegne treenitud kõrv suutis määratleda kui [[konsonants]]e, see on kvardi, kvindi ja oktaavi. Teised [[Intervall (muusika)|intervallid]] olid muutlikud ja kohandusid vastavalt kontekstile. [[Tetrakord]]is sisalduvad toonid oli võimalik reastada kõrvakuulmise järgi. Sellest omakorda tuli Aristoxenos mõttele jagada [[täistoon]] kaheks võrdseks [[pooltoon]]iks (vastandina Pythagorase ''limma''<nowiki>le</nowiki>), mis tõi nootide paigutusviisi juba lähemale tänapäevasele [[helisüsteem]]ile.
==Hilisem ajajärk==
Kuigi Aristoxenos kirjutas ka [[Rütm (muusika)|rütmist]], oli [[Ptolemaios]] esimene, kes väitis, et rütmi tuleks käsitleda eraldi [[Värsimõõt|värsimõõdust]] (muusikapala üldisest struktuurist) ja pani aluse ''tonoi''<nowiki>de</nowiki> ([[helilaad|laad]]ide) süsteemile kreeka muusikas. Ta lõi selgelt ja täpselt sõnastatud õpetuse [[muusikateooria]]st pealkirjaga "Harmonika". Ptolemaios jagas oktaavi 7 [[Aste (muusika)|astmeks]] ja pakkus välja seitsme helilaadi (''tonoi'') süsteemi, millest arenes hiljem koos [[Boëthius]]e lisatud hüpo[[Miksolüüdia helilaad|miksolüüdiga]] [[keskaja muusika]] kaheksa põhi[[helilaad|laad]]i süsteem.
| |||