Svante Arrhenius: erinevus redaktsioonide vahel

'''Svante Arrhenius,''' täisnimega '''Svante August Arrhenius''' (19. veebruar 1859, [[Vik]], [[Rootsi]] – 2. oktoober 1927, [[Stockholm]]), oli Rootsi [[füüsik]] ja keemik, kes formuleeris [[Elektrolüütilise dissotsiatsiooni teooria|elektrolüütilise dissotsatsiooni teooria]],<ref name=":5">{{Netiviide|Autor=The Nobel Foundation|URL=https://www.nobelprize.org/nobel_prizes/chemistry/laureates/1903/arrhenius-bio.html|Pealkiri=Svante Arrhenius - Biographical|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=27 september 2017}}</ref> mille eest anti talle 1903. aastal [[Nobeli auhind|Nobeli preemia]] keemias.<ref>{{Netiviide|Autor=The Nobel Foundation|URLname=https://www.nobelprize.org/nobel_prizes/chemistry/laureates/1903/index.html|Pealkiri=The"bPTtd" Nobel Prize in Chemistry 1903|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=27 september 2017}}</ref> Ta formuleeris ka [[Arrheniuse võrrand|Arrheniuse võrrandi]] (seob kiiruskonstandi, aktivatsioonienergia ja temperatuuri)<ref>{{Netiviide|Autor=Jim Clark|URLname=http://www.chemguide.co.uk/physical/basicrates/arrhenius.html|Pealkiri=Rate"cjGPd" constants and the Arrhenius equation|Väljaanne=|Aeg=2002|Kasutatud=30 september 2017}}</ref> ja defineeris [[Arrheniuse hape|Arrheniuse happe]].<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=Anne Marie Helmenstine, Ph.D.|URL=https://www.thoughtco.com/svante-arrhenius-4137940|Pealkiri=Svante Arrhenius - Father of Physical Chemistry|Väljaanne=|Aeg=1 mai 2017|Kasutatud=27 september 2017}}</ref> Ta oli üks [[Füüsikaline keemia|füüsikalise keemia]] suuna rajajaid.<ref name=":0" /><ref name=":6">{{Netiviide|Autor=Famous scientists|URL=https://www.famousscientists.org/svante-arrhenius/|Pealkiri=Svante Arrhenius, famousscientists.org|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=27 september 2017}}</ref> Rakendades füüsikalise keemia printsiipe oli ta ka esimene, kes arvutas välja, kui palju võib [[Atmosfäär|atmosfääris]] olev [[Süsihappegaas|CO<small>2</small>]] mõjutada kliimat,<ref name=":1">{{Netiviide|Autor=Baum, Sr., Rudy M. (2016).|URL=https://www.chemheritage.org/distillations/magazine/future-calculations|Pealkiri=Future Calculations: The first climate change believer.|Väljaanne=Distillations. 2 (2): 38–39.|Aeg=|Kasutatud=27 september 2017}}</ref> kuigi ta ei olnud esimene, kes [[Kasvuhooneefekt|kasvuhooneefekti]] olemasolu välja pakkus (selleks oli [[Joseph Fourier]]).<ref>{{Netiviide|Autor=John Tyndall|URLname=https://archive.org/details/heatconsideredas00tynduoft|Pealkiri=Heat"RLhDF" considered as a Mode of Motion|Väljaanne=|Aeg=1873|Kasutatud=}}</ref> Tema silmapaistvaid panuseid keemiasse ja füüsikasse väljendab näiteks tema järgi nimetatud [[kraater]] [[Kuu|Kuul]].<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://library.ucsd.edu/dc/object/bb2287985h/_2.pdf|Pealkiri=Moon craters named for UCSD kin by NASA|Väljaannename=|Aeg=1970|Kasutatud=27"rxx7r" september 2017}}</ref>

Arrhenius käis [[Uppsala]] kuulsas katedraalikoolis ja pärast seda [[Uppsala Ülikool|Uppsala ülikoolis]], kus ta õppis [[Matemaatika|matemaatikat]], [[Keemia|keemiat]] ja [[Füüsika|füüsikat]]. Sealt sai ta 1878. aastal bakalaureusekraadi. Edasiseks teadussuunaks valis ta füüsika, kuid ei olnud sealse instruktoriga rahul, kuna too soovis tegeleda vaid spektroskoopiaga, mispärast läks Arrhenius Stockholmis asuvasse Rootsi Teadusteakadeemiasse füüsik Erik Edlundi alla õppima. Seal koostas ta ka oma esimese iseseisva teadustöö, millest lõpuks sai tema doktoriväitekiri, mida ta läks Uppsala ülikooli kaitsma. 1884. aastal doktorikraad talle ka anti, aga töö sai väga madala hinnangu.<ref name=":2">{{Netiviide|Autor=Elisabeth Crawford|URL=https://www.britannica.com/biography/Svante-Arrhenius|Pealkiri=Svante Arrhenius|Väljaanne=Encyclopedia Britannica|Aeg=|Kasutatud=27 september 2017}}</ref><ref name=":3">{{Netiviide|Autor=Charles Scribner's Sons|URL=http://www.encyclopedia.com/people/science-and-technology/chemistry-biographies/svante-august-arrhenius|Pealkiri=Arrhenius, Svante August|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=30 september 2017}}</ref>

Arrhenius saatis oma töö tutvumiseks nii mitmelegi teadlasele, näiteks [[Rudolf Clausius|Rudolf Clausiusele]], [[Rothal Meyer|Rothal Meyerile]] ja [[Jacobus Henricus van't Hoff|Jacobus Henricus van't Hoffile]], kellest enamus olid sellest palju rohkem vaimustuses kui inimesed Uppsala ülikoolis. Üks teisi oma aja tuntud teadlasi, keda samuti peetakse üheks füüsikalise keemia rajajateks<ref>{{Netiviide|Autor=The Nobel Foundation|URLname=https://www.nobelprize.org/nobel_prizes/chemistry/laureates/1909/ostwald-bio.html|Pealkiri=Wilhelm"hFlA5" Ostwald - Biographical|Väljaanne=Nobel Media AB 2014|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>, [[Wilhelm Ostwald]], lausa külastas Arrheniust pärast seda, kui oli tema tööga tutvunud, ning pakkus talle kohta oma uurimisrühmas. Ta töö tegelik väärtus oli tõestatud ning ta sai füüsikalise keemia lektoriks Uppsalas. Edlundi eestvedamisel otsustas Rootsi Teadusteakadeemia anda talle stipendiumi reisimiseks. Nii sai ta oma elektrolüütilise dissotsatsiooni teooriat täiendamas käia 1886. aastal Ostwaldiga [[Riia|Riias]] ning Kohlrauschiga [[Würzburg|Würzburgis]], 1887. aastal Boltzmanniga [[Graz|Grazis]], 1888. aastal van't Hoffiga [[Amsterdam|Amsterdamis]]. Nende reiside ajal tõestas ta ära elektrolüütilise dissotsatsiooni mõju [[Osmootne rõhk|osmootsele rõhule]], külmumistemperatuuri langusele ja [[Keemistemperatuur|keemistemperatuuri]] tõusule.<ref name=":5" /><ref name=":3" />

Arrheniuse teadustöö fookuses olid elektrolüüdid ja nende elektrijuhtivus. Tema algne eesmärk oli määrata lahustunud mittelenduvate ühendite molekulaarmassi elektrijuhtivuse mõõtmise teel. 1884. aastal kaitses ta oma 150-leheküljelise doktoriväitekirja elektrolüütide juhtivusest, mida aga hinnati madalalt, kuna sealsed ideed olid liiga uuenduslikud, tolle aja arusaamade kohaselt lausa uskumatud. Seetõttu ei saanud ta ka dotsendiks, mille üle Arrhenius oli väga pettunud ning ta tundis, et ta akadeemilisel karjääril pole tulevikku.<ref name=":4" /> Siiski oli aga seesama töö alguspunktiks tema hilisemale Nobeli preemia võitmisele.<ref name=":4">{{Netiviide|Autor=Mats Jonsson|URL=https://www.kth.se/en/che/archive/arkiv/svante-arrhenius-1.77419|Pealkiri=Svante Arrhenius -Controversial Nobel laureate, educator, cross-discipline scientist, climate scientist and entrepreneur|Väljaanne=|Aeg=2012|Kasutatud=27 september 2017}}</ref> Tolle teadustöö väide oli, et elektrolüüdid dissotseeruvad laetud osakesteks (ioonideks) ka iseeneslikult, ilma elektrivoolu rakendamata. See uus käsitlus tekitaski algul tugevat vastasseisu, kuna oli kaasaegsetest teadmistest liiga erinev.<ref name=":5" /><ref name=":2" /><ref name=":3" />

Arrhenius oli esimene, kes kvantifitseeris seose atmosfääris leiduva CO₂ ning maapinna temperatuuri vahel.<ref name=":1" /> Ta algne eesmärk oli selgitada temperatuurikõikumisi jääaegade ja jäävaheaegade vahelisel perioodil, kuid varsti arendas teemat edasi näitamaks teoreetiliselt kuidas võiks süsihappegaasi, millest suurem osa on pärit tööstusest, kontsentratsiooni tõus atmosfääris mõjutada aja jooksul planeedi kliimat. Ta arvutas välja, et kahekordne CO₂ kontsentratsiooni tõus tõstaks Maa temperatuuri 5-6 °C võrra.<ref>{{Netiviide|Autor=Henning Rodhe, Robert Charlson, Elisabeth Crawford|URLname=https://www.jstor.org/stable/4314542?seq=1#page_scan_tab_contents|Pealkiri=Svante"GXd9J" Arrhenius and the Greenhouse Effect|Väljaanne=Vol. 26, No. 1, Arrhenius and the Greenhouse Gases (Feb., 1997), pp. 2-5|Aeg=1 veebruar 1997|Kasutatud=30 september 2017}}</ref> Tänapäevaks on kasvuhooneeffekt ning selle tagajärg globaalne soojenemine aksepteeritud kui fakt ning leidnud omale kindla koha tänapäevases kliimateaduses.<ref>{{Netiviide|Autor=Stocker, T.F., D. Qin, G.-K. Plattner, M. Tignor, S.K. Allen, J. Boschung, A. Nauels, Y. Xia, V. Bex, P.M. Midgley|URLname=https://www.ipcc.ch/pdf/assessment-report/ar5/wg1/WG1AR5_SPM_FINAL.pdf|Pealkiri=Climate"IkWa3" Change 2013 – The Physical Science Basis, by the Intergovernmental Panel on Climate Change (IPCC)|Väljaanne=|Aeg=2013|Kasutatud=30 september 2017}}</ref>

Hilisemas elus, kui tema teooriad füüsikas ja keemias olid juba laialdaselt omaks võetud, tegeles ta veel ka [[füsioloogia]], [[geograafia]] ja [[Astronoomia|astronoomiaga]]. 1907. aastal avaldas ta teksti "Immunokeemia", mille teemaks oli mürkide ja vastumürkide uurimine füüsikalise keemia meetoditel.<ref name=":0" /> Üks tema tuntumaid töid väljaspool ta põhivaldkondi on "Worlds In The Making: The Evolution Of The Universe", mis käsitleb [[Panspermia|panspermiat]] ehk hüpoteetilist elu levimist taevakehalt taevakehale näiteks [[Komeet|komeetide]] vahendusel.<ref name=":2" /><ref>{{Netiviide|Autor=Svante Arrhenius|URLname=https://archive.org/details/worldsinmakingev00arrhrich|Pealkiri=Worlds"3qhcv" in the making; the evolution of the universe|Väljaanne=|Aeg=1908|Kasutatud=}}</ref>

{{viited}}|allikad=