Maurice Utrillo: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
P mentor |
||
19. rida:
Utrillo oli kunstnik [[Suzanne Valadon]]i (sünninimega Marie-Clémentine Valadon) vallaspoeg. Tema tollal kaheksateist aastat vana olnud ema ei paljastanud kunagi seda, kes oli lapse tegelik isa. On spekuleeritud, et ta sündis kas suhtest sama noore amatöörkunstniku Boissy'ga, suhtest end juba tõestanud kunstniku [[Pierre Puvis de Chavannes|Pierre-Cécile Puvis de Chavannes]]'iga või isegi suhtest [[Auguste Renoir]]'iga. Aastal [[1891]] allkirjastas Hispaania kunstnik Miguel Utrillo y Molins dokumendi, millega ta tunnistas end Maurice'i isaks, kuid ikkagi jäi õhku kahtlus, et tegemist ei olnud lapse bioloogilise isaga.<ref>Warnod 1981, p.48.</ref>
Utrillo ema teenis poja sündimise aegu leiba kunstnike modellina. Valadon, kellest sai modell peale seda kui ta pidi peale trapetsilt kukkumist lõpetama enda valitud akrobaadikarjääri [[tsirkus]]es, leidis, et kunstnikele, kelle hulka kuulusid näiteks [[Berthe Morisot]], [[Pierre-Auguste Renoir]], [[Henri de Toulouse-Lautrec]], poseerimine andis talle võimaluse nende tehnikate õppimiseks. Mõnel juhul sai temast ka nende armuke. Ta õppis ise maalima ning peale seda kui Toulouse-Lautrec teda [[Edgar Degas]]'le tutvustas, sai viimasest tema [[mentor]]. Hiljem sai temast nendega, kellele ta varem oli poseerinud, võrdväärne kunstnik.
Noor Maurice jäeti oma emapoolse vanaema kasvatada ning üpris varakult näitas ta murettekitavat kaldumust kohustustest kõrvale hiilimisele ning [[alkoholism]]ile.<ref>Warnod 1981, pp.57-59.</ref> Kui 21-aastast Utrillot hakkas vaevama vaimuhaigus, julgustas ta ema teda maalimisega tegelema ning peagi näitas ta üles tõelist kunstiannet. Kunstiõpetust oli ta saanud vaid oma emalt ning peagi ta joonistas ja maalis asju, mida ta Montmartre's nägi. Peale [[1910]]. aastat pälvisid tema tööd juba kriitikute tähelepanu ning [[1920]]. aastaks hinnati teda ka rahvusvaheliselt. [[Prantsusmaa]] valitsus autasustas teda [[1928]]. aastal [[Auleegioni orden]]iga.<ref>Warnod 1981, p.85.</ref> Kogu oma elu jooksul viibis ta aga korduvalt vaimuhaiglates.
| |||