Giacomo Puccini: erinevus redaktsioonide vahel

1918. aastal leidis Puccini pärast pikki aastaid otsinguid uue loomejõu ja kirjutas "Triptühhoni", kolmest ühevaatuselisest ooperist (traagiline "[[Mantel (ooper) |Mantel]]", melanhoolne "[[Õde Angelica]]" ja koomiline "[[Gianni Schicchi]]") koosneva teose. "Triptühhon" tuli lavale New Yorgis ja sai publiku suurepärase vastuvõtu osaliseks. Kolmest ooperist on populaarseim koomiline "Gianni Schicchi", eelkõige selles leiduva aaria "O mio babbino caro" tõttu. Puccini ise pidas kõige õnnestunumaks "ŐdeÕde Angelicat".<ref name="YLeLd" />

Alates "Manon Lescaut'st" lõi Puccini omamoodi sünteesi [[Giuseppe Verdi|Verdi]] ja [[Richard Wagner|Wagneri]] stiilidest. See väljendub mitmel moel. Ka Puccini ooperid on läbikomponeeritud tervikud, mitte eraldi soolonumbrite ja ansamblite järgnevused. Samuti kasutas Puccini teose struktureerimisel Wagneri ooperistiili meenutavaid [[juhtmotiiv]]e. Verdilt võttis Puccini üle häälekäsitluse ja meloodia lihtsuse. "Boheemist" alates ei kartnud Puccini enam lavale tuua tavaliste inimeste lihtsaid probleeme, mis teda enim inspireerisid.