Vikipeedia

Johannes Paulus I: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P Venezia→Veneetsia (põhinimi)
Resümee puudub
21. rida:
Luciani tundis 10-aastaselt [[kutsumus]]t saada [[vaimulik]]uks. [[7. juuli]]l 1935 ordineeriti ta [[katoliku kirik]]u [[preester|preestriks]]. [[1937]]–[[1947]] oli ta kuraator ja oma piiskopkonna seminari prorektor, õpetades ühtlasi [[dogmaatiline teoloogia|dogmaatilist]] ja [[moraaliteoloogia]]t, [[kanooniline õigus|kanoonilist õigust]] ja sakraalkunsti.
 
[[1948]] oli ta Feltre ja Belluno [[sinod]]i sekretär ning nimetati oma piiskopkonna [[generaalvikaar|progeneraalvikaariks]] ja [[1954]] generaalvikaariks. [[15. detsember|15. detsembril]] [[1958]] nimetas paavst [[Johannes XXIII]] Luciani [[Vittorio Veneto]] piiskopiks ja ta pühitseti paavsti poolt piiskopiks [[27. detsember|27. detsembril]] 1958. Piiskopina osales ta [[II Vatikani oikumeeniline kirikukogu|II Vatikani oikumeenilise kirikukogu]] ([[1962]]–[[1965]]) kõikidel istungitel ja Itaalia Piiskoppide Konverentsi doktriinikomisjonis.
 
15. detsembril [[1969]] määras paavst [[Paulus VI]] ta [[Veneetsia]] patriarhiks. [[5. märts]]il 1973 sai ta San Marco [[kardinal|kardinalpreestriks]]. Luciani pidas Veneetsias 5 [[oikumeenia|oikumeenilist]] konverentsi ning [[anglikaani kirik]]u ja katoliku kiriku rahvusvahelise ühiskomisjoni kohtumise. [[1972]]–[[1975]] oli ta Itaalia Piiskoppide Konverentsi asepresident. Ta osales [[30. september|30. septembrist]] [[6. november|6. novembrini]] [[1971]], [[27. september|27. septembrist]] [[26. oktoober|26. oktoobrini]] [[1974]] ja 30. septembrist [[29. oktoober|29. oktoobrini]] [[1977]] maailma piiskoppide sinodil.
35. rida:
Johannes Paulus I oli esimene uuema aja paavst, kes oma pöördumistes ütles enda kohta "mina", mitte "meie", kuigi traditsioonitruud abilised, keda paavsti tagasihoidlik soojus ja mitteformaalsus pani kohmetuma, kirjutasid tema tegelikud kõned pressiteadete ja [[L'Osservatore Romano]] jaoks sageli formaalsemasse stiili ümber. Ta oli esimene paavst üldse, kes tegi end "inimnäoliseks" (ta tunnistas avalikult, et Veneetsia patriarhiks määramine oli pannud ta punastama). Ta oli esimene paavst, kes keeldus ''[[sedia gestatoria]]'' 'st, kuni kardinalide surve veenis teda selle vajalikkuses, sest muidu usklikud ei näeks teda ([[Vatikan]]i ametiisikud ei öelnud talle, et nad häbenesid tema kohmakat lampjalgset kõnnakut, mis ei olnud nende meelest "kuninglik"). Ta oli esimene paavst, kes tunnistas, et paavstiks saamise väljavaade tundus talle nii kohutav, et teised kardinalid pidid teda julgustama seda vastu võtma "Tempestas magna est super me"). (Ta olevat konklaavile talle omase naeratusega öelnud: "Andku Jumal teile andeks, mis te minu nimel olete teinud.") Ta oli ka esimene paavst, kes keeldus tuhande aasta vanusest pompöössest paavsti kroonimise tseremooniast ja paavsti[[tiaara]]st, vaid ta pühitseti[[3. september| 3. septembril]] ametisse. (Igatahes vihjas ta oma abilistele ja meeskonnale, et ei pea end paavstiks sobivaks.) Johannes Paulus I andis katoliku kirikule üllatava alandlikkuse märgi; ka tema moto oli "Humilitas" ('alandlikkus').
 
Ta valiti [[konklaav]]il neljandas hääletusvoorus, mis annab tunnistust sellest, et [[konsensus]]ele jõuti kiiresti. Üldiselt arvatakse, et valiku põhjuseks olid rivaalitsevad leerid kardinalide kolleegiumis. Traditsionalistid pooldasid kardinal [[Giuseppe Siri]]t, ent progressivistid ja Teise Vatikani II kirikukogu toetajad olid kindlalt tema vastu. Mõned Teise Vatikani kirikukogu pooldajad ja mõned Itaalia kardinalid pooldasid kardinal [[Giovanni Benelli]]t, teised aga olid tema vastu tema "autokraatlike" tendentside tõttu. Kahanev pooldajaskond oli kardinal [[Sergio Pignedoli]]l, kes oli ise nii kindel selles, et paavstiks valitakse just nimelt teda, et ta läks kiirdieedile, et valge [[sutaan]] talle selga läheks, kui ta valitakse. Mitteitaallaste seas (nüüd on itaallased üha rahvusvahelisemas kardinalide kolleegiumis aina suuremas vähemuses) olid sellised tegelased nagu kardinal Karol Wojtyła, "välismaalane", kelle saamist oma järglaseks Johannes Paulus I ennustas. (Luciani ei nimetanud selle "välismaalase" nime, vaid kordas ainult, et too oli konklaavil istunud tema vastas. [[Sixtuse kabel]]i istumise plaanid augustiks 1978 näitasid, et Luciani vastas oli Wojtyła.)
 
Paljud, sealhulgas ka kardinalid, ootasid pikka konklaavi, mis jääb leeridevahelise rivaalitsemise tõttu ummikusse. Luciani oli kerge kompromiss: pigem Teise Vatikani II kirikukogu vaimus karjane kui range intellektuaal, väheste autokraatlike pretensioonidega mees, kes sellisena oli mõningatele kardinalidele vastuvõetavam kui Benelli (kes oleks äärepealt saanud riigisekretäriks, kuid määramine jäi ära Johannes Paulus I surma tõttu, ja kellel jäi oktoobrikuu konklaavil paavstiks saamisest puudu käputäis hääli). Ja Itaalia kardinalidele, kes ei tahtnud hääletada teiste, vaieldavate itaallastest kardinalide poolt, oli Luciani ilma "pagasita" itaallane: tal ei olnud seljataga karjääri [[kuuria]]s, mis oleks tekitanud talle vaenlasi, ega vaieldavaid ega radikaalseid avaldusi ega jutlusi, vaid tegemist oli lihtsalt karjasega, naeratava leebe mehega.
 
Öeldi, et see, kes Albino Luciani ei ole, on sama tähtis kui see, kes ta on. Juba enne konklaavi algust panid Vatikani raadio ajakirjanikud tähele, et tema nime mainiti üha sagedamini eriti kardinalide poolt, kes teda vaevalt tundsid, kuid tahtsid temast rohkem teada saada, sealhulgas tema tervisliku seisundi kohta. Kui nad oleksid teadnud, kui vilets tervis tal on (tema pöiad olid nii paistes, et ta ei saanud talle konklaavi jaoks ostetud kingi kanda), oleksid nad ehk otsinud Paulus VI-le mõnd teist järeltulijat. Ent nad ei teadnud seda, mistõttu mees valiti tema enda kohkumuseks ja talle täiesti ootamatult paavstiks.
72. rida:
Üldise arvamuse kohaselt oli Johannes Paulus I teoloogias konservatiivne. Ta kaitses avalikult Paulus VI paljuvaieldud [[entsüklika]]t suguliste kommete kohta "Humanæ Vitæ". (Tõsi küll, eraviisiliselt oli ta Paulus VI-t üles kutsunud võtma teistsugust seisukohta.) Ta pani Vatikani tublisti muretsema, kui ta võttis vastu [[ÜRO]] esindajat, et arutada [[ülerahvastatus]]t [[kolmas maailm|kolmandas maailmas]]. Mõned entsüklika "Humanæ Vitæ" vastased väljendasid lootust, et võttes arvesse tema arvamusi, mis ta Paulus VI-le oli väljendanud, ning tema sügavutiminevat arutelu kolmanda maailma rahvaarvu kasvu probleemide üle annab uus paavst välja entsüklika, mis "kohandab" entsüklikat "Humanæ Vitæ". Kuid tema ootamatu surma tõttu jäid tema plaanid selles asjas teadmata.
 
Ühe oma esimese paavstliku aktina kavatses ta ette valmistada entsüklika, mis kinnitaks Teise Vatikani kirikukogu joont (ta nimetas seda erakordselt mastaapseks ajalooliseks ja katoliku kiriku kasvamise seisukohast oluliseks sündmuseks) ja paneks kiriku distsipliini preestrite ja usklike seas maksma. Distsipliini asjus oli ta reformaator ja tal oli idee kanda 1% iga kiriku sissetulekutest üle kolmanda maailma vaeste kirikute heaks.
 
Lavatagused pinged nende Vatikani ametnike seas, kes olid teadlikud tema kunagises kirjas väljendatud seisukohast raseduse katkestamise küsimuses, muutusid eriti teravaks, kui paavst väljendas pärast kohtumist ÜRO delegatsiooniga teatavat leebust selles küsimuses. Seetõttu hakati tema kõnesid Vatikani ametliku häälekandja L'Osservatore Romano veergudel omamoodi tsenseerima.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Johannes_Paulus_I"