Monoteletism: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Legobot (arutelu | kaastöö)
P Robot: muudetud 32 intervikilinki, mis on nüüd andmekogus Wikidata
Resümee puudub
7. rida:
Vaidlused monotelismi üle olid nii ägedad, et aastal [[648]] andis keiser [[Konstans II]] välja edikti, mis keelas küsimuse edasise arutamise. Paavst [[Martinus I]] hülgas Lateraani sinodil [[649]] monoteletismi ning kuulutas ainsaks ortodoksseks õpetuseks [[düoteletism|düoteletistliku]] õpetuse Kristuse kahest tahtest ja kahest energiast ([[monoenergism]]i vastu). Keiser [[Konstans II]] laskis hiljem paavsti [[Konstantinoopol]]isse tuua, kõrvaldas ta ametist ning saatis ta pagendusse [[Chersonesos]]ele ([[Krimm]]i). Samasugune saatus sai osaks Maximos Usutunnistajale. See tegi vaidlustele lõpu.
 
Kui [[668]] sai keisriks [[Konstantinos IV Pogonatos]], algasid vaidlused taas. Keiser lükkas monoteletismi ametlikult tagasi. Aastal [[680]] toimus Roomas kohalik kirikukogu paavst [[Agatho]] juhtimisel. Agatho järgi on tahe loomuse omadus, nii et kui on kaks loomust, peab olema ka kaks tahet, ent inimlik tahe määrab end alati kooskõlas jumaliku ja kõigeväelise tahtega. [[III Konstantinoopoli III kirikukogu]]l (kuues oikumeeniline kirikukogu), mille Konstantinos IV kokku kutsus, mõisteti see õpetus [[680]] [[hereesia]]na hukka ning esitati tänini püsiv õpetus, et Kristuse kummagi loomuse juurde kuulub oma tahe ning inimlik tahe allub jumalikule tahtele. [[Antiookia patriarh]] [[Makarios]] ning surnud Konstantinoopoli patriarh Sergios I ja Rooma paavst Honorius I mõisteti [[ketser]]itena hukka.
 
Ka monofüsiidid ei aktsepteerinud monoteletismi.