Erinevus lehekülje "Konstantinoopoli I kirikukogu" redaktsioonide vahel

resümee puudub
 
==Eellugu==
[[I Nikaia I kirikukogu]] mõistis küll hukka [[Areios]]e pooldajad, aga vastuolud katoolse kiriku ja ariaanluse vahel ei olnud täielikult lahenenud. Juba kaks aastat pärast I Nikaia kirikukogu toimumist, aastal 327, hakkas keiser [[Constantinus Suur]] kahetsema Nikaia kontsiilil tehtud otsuseid. Ta andis amnestia ariaanide liidritele ja saatis [[Athanasios]]e, peamise Nikaia usutunnistuse koostajatest, eksiili. Viimane jätkas Nikaia usutunnistuse kaitsmist arianismi vastu ka eksiilis. Ka kapadookia kirikuisad tõstsid häält keisri ebaõigluse vastu ning alustasid pikemat debatti jumala kolmainsuse kohta.
 
Umbes 360. aastani tegelesid teoloogilised debatid peamiselt Jeesuse jumalikkuse küsimusega. Debattidest jäi aga välja Püha Vaimu, Kolmainsuse kolmanda isiku jumalikkus, mistõttu seda ei arutatud ka Nikaia kirikukogus. Nüüd sai sellest peamine vaidlusteema. Usuline grupp, keda nimetati Makedoonlasteks, eitas Püha Vaimu jumalikkust. Nad said tuntud ka pneumatomahhide nime all.
 
==I Konstantinoopoli I kirikukogu==
Konstantinoopoli kirikukogu kinnitas algse Nikaia usutunnistuse tõese ja täpsena pühakirja mõistmises. Kirikukogul võeti arutluse alla ka Püha Vaimu jumalikkus, et maha suruda kõikvõimalikke hereesiaid. Usutunnistust, mis vastu võeti, kutsutakse 281. aasta Nikaia usutunnistuseks ning see oli põhimõtteliselt algse Nikaia usutunnistuse kommentaar. See seletas põhjalikumalt lahti Nikaia Usutunnistuse kolmanda artikli, mis tegeles Püha Vaimuga ning tegi ka mitmeid muid pisemaid muudatusi ja täpsustusi. Püha Vaimu kohta öeldi, et see on "Issand, Eluandja, keda tuleb koos Isa ja Pojaga kummardada ja ülistada". Pühal Vaimul oli ka sama olemus ([[ousia]]) mis Jumal-Isal.