Erinevus lehekülje "Keemiliste elementide perioodilisussüsteem" redaktsioonide vahel

Aastal [[1869]] paigutas vene keemik [[Dmitri Mendelejev]] keemilised elemendid tabelisse vastavalt nende aatommassile ja keemilistele omadustele. Ta jättis tabelisse tühjad kohad ning ennustas õigesti, et varem või hiljem avastatakse elemendid, millega need lüngad täita. Juba [[1875]]. aastal avastati üks tema ennustatud elementidest – [[gallium]]. Peagi avastati ka [[skandium]] ja [[germaanium]].
 
[[William Ramsay]] lisas tabelisse [[väärisgaasid]], mille jaoks Mendelejev ei olnud kohta ette näinud.
 
Alles hilisemate avastuste põhjal selgus, et kuigi aatommass on seotud prootonite arvuga aatomituumas, on õigem järjestada elemendid prootonite arvu järgi. Esmakordselt pakkus idee aatomituuma laengu ja järjekorra numbri samasusest välja hollandi amatöörfüüsik [[Antonius van den Broek]]. Ta esitas oma [[hüpotees]]i 1911 aastal. Aastal 1913 avastaskinnitas inglise füüsik [[Henry Moseley]] spektraalanalüüsi[[röntgenspektroskoopia]] abil, et keemilistesee hüpotees tõepoolest kehtib. Keemiliste elementide perioodilisustabeli järjekorranumbrid on keemilise elemendi aatomi tuumas sisalduvate prootonite arvud, mis määravad aatomituuma [[elektrilaeng]]u, ([[aatomnumber|aatomnumbrid]] ([[Z]]). Sellel alusel muutis Moseley elementide järjekorda tabelis, parandas selle anomaaliad[[anomaalia]]d. Ka see, et elemendi [[keemilised omadused]] on seotud väliskihi elektronide ([[valentselektron]]ide) arvuga, selgus hiljem.
 
Viimase suurema muudatuse tegi tabelis rootsi päritolu USA keemik [[Glenn Theodore Seaborg]], kes lisas [[1940]]. aastal [[aktinoidid]].