Loogilised uurimused: erinevus redaktsioonide vahel

distsipliiniks]]. Teadused, teooriad, põhjendused ja üldse meetodid on vaimusünnitised, millel on kindel eesmärk, mille järgi nende üle tulebki otsustada. Loogika kui normatiivne teadus otsustab selle üle, kuivõrd olemasolevad teadused oma ideele vastavad. Sellega ta erineb võrdlevast ajaloolisest teadusest, mis vaatleb teadusi ajastute kultuuriproduktidena ning vaatleb nende tüüpilisi eripärasid ja ühisjooni eri aegadel. Normatiivne teadus põhjendab üldisi lauseid, mis annavad mingi normi (näiteks idee või kõrgeima eesmärgi) suhtes tunnused, mille olemasolu tagab vastavuse normile on selle vastavuse tarvilik tingimus, samuti lauseid mittevastavuse kohta. Ta ei pea tingimata andma üldisi kriteeriume selle kohta, milline objekt peab olema, et alusnormile vastata. Teadusfilosoofia annab (teaduste kõrgeimat eesmärki, inimvaimu faktilist konstitutsiooni jne arvestades) ainult erikriteeriumid, laused, mis ütlevad, et nendel ja nendel vaimutegevuse aladel on need ja need meetodid on õiged. Kui õnnestuks kõik niisugused ja sarnased iseenesest võimalikud ja kehtivad laused välja töötada, saaks normatiivne distsipliin mõõduandvaks reegliks igale väidetavale meetodile üldse, ent ka siis ainult erikriteeriumidena. Juhtudel, kui alusnorm on eesmärk või võib saada eesmärgiks, tuleneb normatiivsest distsipliinist ülesande vajaliku laiendamise abiga praktiline õpetus. Nii ka siin. Kui teadusfilosoofia seab endale lisaülesande uurida meie võimuses olevaid tingimusi, millest kehtivate meetodite realiseerimine sõltub, ja kehtestada reeglid, kuidas tõde metoodiliselt üle kavaldada, teadusi kaalukalt piiritleda ja üles ehitada, meetodeid leiutada või rakendada ning kõiges selles vigadest hoiduda, siis saab sellest praktiline õpetus teadusest. Ilmselt hõlmab see normatiivse teadusfilosoofia täielikult endasse ning selle kaheldamatu väärtuse tõttu on täesti sobiv loogika mõistet vastavalt laiendada ning defineerida seda selle praktilise õpetusena.