Charles I: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
39. rida:
Ent olukord muutus kuninga jaoks üha kurjakuulutavamaks, sest samal aastal tungisid Inglismaale šotlased, kes lubasid lahkuda siis, kui usuküsimuses on saavutatud neid rahuldav kokkulepe. Üha rahulolematumaks muutusid ka aadlikud. Nõnda ei jäänud Charlesil muud üle, kui uus parlament kokku kutsuda. See juhtus 1640. aasta novembris. Et see vähemalt osaliselt eksisteeris kuni [[1653]]. aastani, nimetatakse seda [[Pikk parlament|Pikaks parlamendiks]]. Sellegi liikmeskond oli sisuliselt sama meelsusega kui Lühikese parlamendi oma, nii et Charlesil ei läinud sugugi lihtsamaks.
Parlamendisaadikud otsustasid sedakorda kogu võimu sisuliselt enda kätte võtta ehk kehtestada endid samavõrra kuninga üle kuivõrd too oli varem püüdnud end kehtestada nende üle. Kuningal kästi näiteks parlamendi laialisaatmise korral kolme järgneva kuu jooksul uus kokku kutsuda, ta kaotas täielikult õiguse makse koguda ning sisuliselt kogu majanduspoliitika läks nende pädevusse. Peagi hakkas parlament Charlesile ette kirjutama ka sise- ja välispoliitikat, mida too pidas juba äärmiseks pühaduseteoseks ja kuninga eraasjadesse sekkumiseks. Parlament sõlmis liidu ka kuninga seisukohalt mässuliste šotlastega ja hakkas kuningriigi sõjajõudusid enda kontrolli alla võtma. Esialgu avalikuks konfliktiks siiski veel ei läinud, sest kuninga isik tundus
Parlament võttis enda kätte ka usuasjade korraldamise. Kõigepealt käskis ta kuningal šotlaste nõudmisele järele anda, mida ta 1641. aasta alguses ka tegi. Ent sellega sai kuningas endale taas positiivset mainet, eriti Šotimaal, seega hakkasid parlamendi positsioonid tema enda tegevuse tagajärjel ootamatult kõikuma ja kuningas püüdis seda mõistagi ka igati ära kasutada, sõlmides šotlastega salaleppe parlamendi vastu. Samuti kontakteerus ta naise kaudu Prantsusmaaga, et saada parlamendi isetegevuse vastu tuge. Parlament võttis vastu aga "Suure ramonstrantsi", kus monarhilt võeti sisuliselt ära kõik õigused, muutes riigi vähemalt teoreetiliselt parlamentaarseks monarhiaks. Kuningas seda mõistagi ei tunnistanud ja vastasseis muutus üha pinevamaks.
47. rida:
===Kodusõda===
{{Vaata|Inglise kodusõda}} ''(1642–1651)''
Märtsis 1642 läks Charles Yorki, kus sai hästi sidet pidada ka talle lojaalsete šotlastega. Sinna kogunes üha enam ka talle ustavaid inimesi, peamiselt kõrgaadlikke. Peagi oli kuningal juba arvestatav armee, ent relvakonflikti püüti siiski veel vältida. Juunis saatis parlament kuningale kirja, nn
Aasta teisel poolel liikus kuningas koos oma pooldajatega [[Nottingham]]i. Seal koondas ta oma vägesid ja alustas peagi marssi pealinna suunas, kus parlamendil oli küllaltki komplitseeritud olukord, sest linlaste lojaalsus neile polnud kindel, pealegi keeldus linna magistraat parlamendile raha laenamast, samal viisil, nagu ta oli seda keeldunud varem ka kuningale andmast. Ent kuningas ei tunginud kohe Londoni peale, vaid jäi peatuma [[Oxford]]i, millest saigi mitmeks aastaks kuningameelsete keskus. Mõnda aega tegutses seal isegi kuningameelne vastuparlament, mis aga jäi tähtsusetuks moodustiseks. Charlesi on süüdistatud otsustamatuses ja võib-olla õigustatult, sest kiire tegutsemise korral oleks ta võinud Londoni juba 1642. aastal vallutada ja kodusõja enda kasuks lõpetada. Kuid nüüd konflikt üha venis ning parlament sai aega vägesid koondada ja neid reformida.
|