Origenes: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Koondasin skripti abil viited
PResümee puudub
37. rida:
Origenes elas väga [[askees|askeetlikku]] elu. Eusebios kirjutab, et ta võttis [[evangeelium|evangeeliumi]] ettekirjutusi nii tõsiselt, et “sooritas teo, mis andis tõestust kogenematust ja noorest südamest, kuid samas usust ja enesekontrollist.” Origenes võttis nimelt sõna-sõnalt Mt 19,12, kus on öeldud järgmiselt: “On ju abieluks kõlbmatuid, kes nõnda on sündinud emaihust, ja on kohitsetuid, kes on inimeste kohitsetud, ja on kohitsetuid, kes on ise end taevariigi pärast kohitsenud. Kes suudab taibata, taibaku!" ja kohitses ennast ise. Huvitav on see, et Origenes, keda on peetud “allegooria printsiks”, võttis sõna-sõnalt salmi, mida varasem traditsioon mõistis tavaliselt allegooriliselt.<ref name="VZM3u" />
 
Oma mahukaid teoseid hakkas Origenes kirjutama võrdlemisi hilja kirjutama, vahemikusaastatel 215–220 a. See on seotud ühe rikka mehegamehe, Ambrosiusega, kes oli kirikust ära pöördunud ja intellektuaalse [[Valentinuse sekt|Valentinuse sektiga]] liitunud, sest väidetavalt ta ei leidnud kirikust mõttele piisavalt toitu. Kui Origenes ta kiriku juurde tagasi tõi, siis nõudis ta Origeneselt seda, mida ta eelnevalt polnud leidnud. Ambrosius andis oma varanduse Origenese teenistusse, võimaldades talle sekretariaadi ja kirjastuse seitsme stenograafiga, kes kordamööda ta dikteeritut kirja panid. Samuti sai ta käsikirjade kopeerija ja kalligraafid. Mees avaldas oma innukusega Origenesele nii kõva survet, et viimane kutsus teda irooniaga Jumala kupjaks.<ref name="iO7aH" />
 
Origenese kirjanduslike tööde peamiseks eesmärgiks oligi tagada kristlastele, kes tulid lagedale intellektuaalsete probleemidega, [[Piibel|Pühakirjaga]] kooskõlas olevad vastused, et nad ei läheks neid [[gnostitsism|gnostilistest]] sektidest otsima.<ref name="3x99X" />
53. rida:
==Suur kriis==
 
Umbes aastal 231 lahkus Origenes Aleksandriast põhjusega, et kohtuda [[Ateena|Ateenas]] ühe [[hereetik|hereetikuga]]. Kreekasse minnes tegi ta aga kummalise ringi ja külastas Kaisareas oma Palestiina sõpru, Theoctistust ja Alexandrit Jeruusalemmast. Väidetavalt pühitses tema viisidi ajal Kaisarea peapiiskop Theoctistus piiskop Alexander Jeruusalemmast nõusolekul Origenese [[preester|preestriseisusessepreestriseisusse]]. Selle teo täpsed põhjused ei ole päris selged. Arvatakse, et kaks piiskoppi võisid lihtsalt leida, et Origenes on seda au, mis preestriks olemine kaasa tõi, väärt. Samas võis see olla ka vastus Demetriuse varasemale protestile, et ilmalikud õpetlased ei tohiks pidada kogudusele jutluseidjutlusi.<ref name="V4bYz" />
 
Igatahes siis, kui värske preester oli teel Ateenasse, jõudsid uudised tema ordineerimisest Aleksandriasse ning põhjustasid Demetriuses, kellele Origenes tegelikult allus, suurt viha. Veel suuremat viha tõid hiljem kaasa kuuldused Origenese vestlusest hereetikuga, kelle pärast ta Ateenasse sõitnud oli. Nimelt olid nad vestelnud teemadel, mis puudutasid Isa ja Poja ühtsust ning saatana lunastamist. Hereetik, Candidus, väitis, et saatanal on väga kuri loomus, mida ei saa keegi kunagi päästa. Origenes vastas sellele, et saatana kuri loomus ja see, et ta on hukule määratud, ei ole tingitud mitte ta olemusest (substance), vaid ta on langenud tänu enda tahtele ja seetõttu saab teda hukatusest päästa. Candidus tõlgendas asja nii justkui oleks Origenes väitnud, et saatanal on loomus, mis tuleb päästa või lunastada.<ref name="nSBF0" />
75. rida:
Origenes pääses kahest tagakiusamiste lainest – [[Septimius Severus|Septimius Severuse]] ja [[Maximinus Traaklane|Maximinus Traaklase]] omast –, kuid mitte kolmandast, mille põhjustas [[Decius|Decius]]. See oli esimene tõeliselt universaalne tagakiusamine, mille tulemusena suri Kaisarea vanglas ka Alexander Jeruusalemmast. Origenes langes samuti vangi ja teda piinati korduvalt.<ref name="xoEIG" />
 
[[Photius|Photiuse]] järgi on Origenese surmast kaks varianti. Ühe kohaselt lõpetas Origenes oma elu märtrina Kaisareas Deciuse ajal. Teise variandi kohaselt elas ta [[Volunianus|Volunianuse]] ajani, mil ta suri ja maeti 69-aastaselt Foiniikia linnas [[Tüüros|Tüüroses]]. Photius ise pooldab teist varianti, sest OrigeneseltOrigenesest on säilinud kirjad (tegemist võib olla ka kellegi teise võltsingutega), mis pärinevad Deciuse tagakiusamiste järgsest ajast. Nende kohaselt lasti Origenes vabaks, kui Decius suri. Kohus ei olnud ta hukkamisega kiirustanud. Loodeti, et see kuulus kristlane taganeks oma usust, sest sellel oleks olnud soodsad tagajärjed. Kirjade järgi ta usust aga ei taganenud.<ref name="BjKtQ" />
 
==Origenese teosed==
95. rida:
Origenese kirjadest on säilinud ainult kaks. Üks Gregorius Thaumaturgusele Pühakirja lugemise teemal ja teine [[Julius Africanus|Julius Africanusele]] “[[Taanieli raamat|Taanieli raamatu]]” kreeka lisade kohta. Kaks väiksema mahuga teost on säilinud täielikult: “Palvest” (“On Prayer”) ja “Veenmine martüüriumiks” (“Exhortation to Martyrdom”). Suurematest teostest on säilinud samuti kaks: “Contra Celsum” originaaltekstina ja “De principiis” Rufinuse ladinakeelse tõlkena.<ref name="katenc" />
 
Origenese tähtsaimaks tööks võib pidada “Hexaplad”, mis on kokkuvõttev ja võrdlev teos Vana Testamendi kuuest tõlkeversioonist. Juutidega peetud vestluste käigus sai Origenesele selgeks, et heebrea piibli ja “[[Septuaginta|Septuaginta]]” vahel on olulised erinevused. “Hexapla” ongi ülesehitatudüles ehitatud kuue paralleelse tulbana, millest igaüks põhineb erineval tekstil: heebrea tekst, heebrea teksti transliteratsioon kreeka keelde ja neli kreekakeelset versiooni. “Septuaginta” tulbas märkis Origenes ristiga need lõigud, mida võis leida kreeka keeles, kuid mida ei leidu heebrea tulbas. Kui heebrea tulbas leidus midagi, mida ei olnud “Septuaginta” tulbas, lisas Origenes puuduva lõigu ühest kreeka versioonist ja märkis selle tärniga.<ref name="qNyTH" />
 
==Vaata ka==