Maksimaalne hapniku tarbimine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
1. rida:
'''Maksimaalne hapnikutarbimisvõime''' (inglise keeles '''VO<sub>2</sub> max ''') on maksimaalne hapniku tarbimistase intensiivse treeningu ajal. Maksimaalne hapniku tarbimine annab aimu indiviidi kardiorespiratoorsest treenitusest ja on oluline faktor, mille abil indiviidi sportlikke tulemusi ennustada.
Tõstes treeningu ajal treeningu koormust raskemaks, tõuseb nii [[hapnik]]u sissehingamine kui ka [[süsihappegaas]]i väljahingamine. Siiski on määratletud teatud hapniku tarbimistase, millest indiviid seda taset enam kõrgemaks tõsta ei saa, isegi treeningu koormust suurendades. Seda taset nimetataksegi '''maksimaalseks hapniku tarbimiseks.''' <ref name=":3" />
== Tervis ==
Maksimaalset hapnikutarbimisetaseme näitajat kasutatakse tihti ka tervisenäitajana. 2016. aastal tuli [[Ameerika Südameassotsiatsioon]] (ASA) välja tõestusega, et madalamad maksimaalse hapniku tarbimist näitavad tasemed on seotud südame-veresoonkonna haigustega ja erinevat tüüpi vähihaigustega. Vähese kehalise aktiivsusega inimesel esineb suurem risk mitmete krooniliste haiguste kujunemiseks ning halvendab üldist elukvaliteeti. Peale kõrgeid haigusriske, tõI ASA välja kui oluline on igapäevane füüsiline aktiivsus ja inimeste teadlikkus sellest. [[Kehaline aktiivsus|Kehaline liikumine]] on igapäevaseks eluks vajalik tegevus. Ilma lihaste tegevuseta pole võimalik hingamine ja südametalitlus. Isegi inimese mõtlemine avaldub lihaspingutusena.
Hapniku tarbimisvõime koosneb peamiselt kolmest tegurist: südame löögivõimest ([null südame löögisagedus] x [null südame löögimaht]), kopsumahust ning lihaste võimest hapnikku kasutada. Maksimaalse hapniku tarbimise taseme põhjal on võimalik välja töötada sobilik treeningprogramm.
▲Hapniku tarbimisvõime koosneb peamiselt kolmest tegurist: südame löögivõimest ([null südame löögisagedus] x [null südame löögimaht]), kopsumahust ning lihaste võimest hapnikku kasutada. Maksimaalse hapniku tarbimise taseme põhjal on võimalik välja töötada sobilik treeningprogramm. <ref name=":2" /><ref name="dxN52" />[[Fail:Catedra vo2max.JPG|pisi|Koormustesti sooritamine trenažööril.]]
== Mõõtmine ==
Maksimaalset hapniku tarbimist on võimalik mõõta:
12. rida ⟶ 13. rida:
* oletada viimaste võistlustulemuste järgi;
* tehes piiksu testi;
* tehes koormustesti trenažööril.
== Treenimine ==
Maksimaalset hapniku tarbimistaset on võimalik ka tõsta. Kuigi see oleneb paljugi inimese geenidest, on seda õige treeningkavaga võimalik tõsta. Enamus inimesi suudab oma hapniku tarbimistaset treeninguga tõsta 5–20% (mõnede inimeste puhul ka 60% tõus). Esineb ka erandeid, kus mõne inimese puhul treening ei aita, geenide pärast.
Vastupidavuse spordialaga tegeleva sportlase treening on aastatepikkune töö ning selle protsessi tulemused võivad olla väga head kui järgitakse õigeid põhimõtteid. Treeningprotsessis, nagu igasuguse teise pedagoogilise protsessiga seoses, on olulisteks faktoriteks järjepidevus, jõukohasus, süstemaatilisus, teadlikkus ning individuaalsus. Kõrgeid tulemusi vormitakse kannatlikult ja kaua. Vastupidavuse arendamine on eelkõige aeroobse töövõime ja treenituse parandamine ehk kehalise tegevusega seotud mehhanismide arendamine eesmärgiga, et jätkuks energiat terveks distantsiks. Aeroobne töövõime iseloomustab organismi võimet kindlustada töötavaid organeid, eelkõige töötavaid lihaseid, võimalikult suure hulga hapnikuga, mida hinnatakse maksimaalse hapniku tarbimise järgi.
▲Vastupidavuse spordialaga tegeleva sportlase treening on aastatepikkune töö ning selle protsessi tulemused võivad olla väga head kui järgitakse õigeid põhimõtteid. Treeningprotsessis, nagu igasuguse teise pedagoogilise protsessiga seoses, on olulisteks faktoriteks järjepidevus, jõukohasus, süstemaatilisus, teadlikkus ning individuaalsus. Kõrgeid tulemusi vormitakse kannatlikult ja kaua. Vastupidavuse arendamine on eelkõige aeroobse töövõime ja treenituse parandamine ehk kehalise tegevusega seotud mehhanismide arendamine eesmärgiga, et jätkuks energiat terveks distantsiks. Aeroobne töövõime iseloomustab organismi võimet kindlustada töötavaid organeid, eelkõige töötavaid lihaseid, võimalikult suure hulga hapnikuga, mida hinnatakse maksimaalse hapniku tarbimise järgi. <ref name=":2" />
== Fick'i valem ==
[[Fail:Maksimaalne hapniku tarbimistaseme arvutamisvalem..jpg|pisi]]
Maksimaalset hapniku tarbimist saab defineerida ka [[Adolf Fick]]i valemi järgi, mille ta avaldas aastal 1855. See on matemaatiline valem, millest saab tuletada sportlase teoreetilise '''VO<sub>2</sub> max-i.''' Südame võimsuse mõõtmiseks on kasutatud Ficki põhimõtet. Selle aluspõhimõtteid võib rakendada ka mitmesugustes kliinilistes olukordades.
'''CO''' – südamest pumbatava vere kogus intensiivse treeningu ajal <ref name="AcLxi" />
124. rida ⟶ 126. rida:
Test koosneb 20-meetrilisest vahemaast ning kahest punktist, mida mööda katsealused jooksma peavad. Iga jooks peab olema sünkroonis eelnevalt salvestatud helisalvestusega ''(piiksuga)'', millest tulenebki nimi – '''piiksu test.''' <ref name=":4" />
Katse käigus tõuseb sportlane läbi erinevate tasemete (mis kestavad veidi üle minuti), kusjuures iga tase piiksub iga uue taseme saavutamisel aina kiiremini. Selles punktis, kus katsealune ei jõua enam jooneni enne piiksu, on katse on lõppenud ja tema tulemus pannakse kirja.
{| class="wikitable"
!Tase
293. rida ⟶ 295. rida:
== Tasemed ==
Maailma kõige kõrgeim tase, mis seni mõõdetud on, mõõdeti [[Bjorn Daehliel]] (90.0), kes on endine Norra murdmaasuusataja. Ta on 8-kordne olümpiavõitja ja 9-kordne maailmameister. Dæhlie on võitnud taliolümpiamängudelt kokku 12 medalit: 8 kuld- ja 4 hõbemedalit.
'''Naiste taseme'''<ref name=":0" /> '''(ml/kg/min):'''
| |||