Tromboon: erinevus redaktsioonide vahel

Trombooni toru on umbes kolme meetri pikkune ja väheste keerdudega. Ehituse kõige iseloomulikum osa on U-taoline liuglev toru [[kuliss]]. Seda edasi-tagasi liigutades saab muuta pilli toru pikkust, seega ka helikõrgusi. Täiesti kinni lükatud kuliss annab trombooni põhihäälestuse, sedaselle järjest avadesavamisel kõlavad üha madalamad helid. Kulissi sujuvalt liigutades muutub ka helikõrgus sujuvalt, libisevalt. Seda mänguvõtet nimetatakse ''glissando''ks.

Tänapäevane tromboon kujunes välja [[15. sajand]]il ja levis üle Euroopa. Järgmistel sajanditel kuulus tromboonide perekonda palju pille, millest kaasajaltänapäeval kasutatakse rohkem tenor- ja basstrombooni. Tromboone kasutati välitingimustes, [[kontsert]]idel ja [[liturgia]]tel. [[17. sajand]]il muutus tromboonide kasutamine üsna harvaks ja, kui [[Austria]] välja arvata, 1675. aastaks peaaegu lõppes. [[Johann Sebastian Bach|Bach]] ja [[Händel]] kasutasid trombooni üksikutel juhtudel, näiteks Händel kolmes [[oratoorium]]is.

Austriast algas ka trombooni "taassünd": seda kasutasid [[Leopold Mozart]], [[Georg Christoph Wagenseil]], [[Johann Albrechtsberger]] ja [[Johann Ernst Eberlin]]. Nad kasutasid trombooni [[koor (muusika)|koor]]i [[saatepill]]ina, kuna trombooni kõla on sarnanesarnaneb inimhääle omaga. Trombooni tarvitasid ka [[Wolfgang Amadeus Mozart]] oma "Reekviemis" ja [[Joseph Haydn]]. Inspiratsiooni heliloominguks andis oma aja tuntuim trombonist [[Thomas Gschladt]] [[Salzburg]]i õukonnaorkestrist.