Georges Cuvier: erinevus redaktsioonide vahel

Parun '''Georges Léopold Chrétien Frédéric Dagobert Cuvier''' [küvje] ([[23. august]] [[1769]] – [[13. mai]] [[1832]] [[Pariis]]) oli prantsuse loodusteadlane ja [[zooloog]]. Teda peetakse [[võrdlev anatoomia|võrdleva anatoomia]] ja [[paleontoloogia]] isaks. <ref name="Reybrouck2012">{{cite book|last=Reybrouck|first=David Van|title=From Primitives to Primates: A History of Ethnographic and Primatological Analogies in the Study of Prehistory|url=https://books.google.com/books?id=fNGEReM3LaQC&pg=PA54|year=2012|publisher=Sidestone Press|isbn=978-90-8890-095-2|page=54}}</ref>.

Cuvier laiendas [[Carl von Linné|Linné]] klassifikatsioonimeetodit ja tema tööd peetakse selgroogsete paleontoloogia alustalaks. Lisaks väitis ta, et liikide väljasuremine on möödapääsematumöödapääsmatu fakt, kuid sel ajal peeti seda vaid spekulatsiooniks.

Tema suurim ja kuulsaim töö on "Le Régne Animal" (1817; “Loomariik”"Loomariik").

Esmase hariduse omandas Cuvier koduõppes, kus õpetas teda ta ema. Hiljem koolis edasi õppides hoolitses ema väga karmiltrangelt selle eest, et Cuvier'l alati kõik selge oleks ja seetõttu oli ta klassis oma tulemustelt alati kõigist ees. <ref name = "neti" >{{netiviide | URL =http://www.macroevolution.net/cuvier.html | Pealkiri = "Baron Georges Cuvier"|Autor= Eugene M. McCarthy| Kasutatud = 15.11.2017| Keel = inglise k}}</ref> Gümnaasiumiaastatel olid tema teadmised matemaatikast, ajaloost ja geograafiast alati märkimisväärsed. Ta huvitus tugevaltsügavalt ajaloost ja märkimisväärne oli ka tema mälu faktide meelespidamisel – kord juba kuuldud, jäid nii nimed, kuupäevad kui ka sündmused talle alatiseks meelde. <ref name="Lee" />

10aastasena, pärast gümnaasiumisse astumist, sattus ta juhuslikult lehitsema Conrad Gesseneri "Historiae Animaliumi", mis äratas temas kohe huvi loodusteaduste vastu. Seejärel köitis ta tähelepanu Georges-Louis Leclerci mahukas teos "Historie Naturelle". Neid teoseid üha uuesti uurides ja lugedes teadis Cuvier juba 12-ndaks. eluaastaks neljajalgsetest ja lindudest sama palju kui loodusteadlane. <ref name="Lee" />

Peale lõpetamist ei olnud Cuvier'l piisavalt raha, seega kolis ta tagasi [[Prantsusmaa]]le, kus töötas 1788. aastast Normandias aristokraatlikus peres koduõpetajana, õpetades krahv d'Héricy ainsat poega. Käies tihti lähedases linnas Valmontis koosolekutel, kus arutleti agrikultuuri teemadel, kohtus ta tunnustatud agronoomi ja arsti Henri Alexandre Tessier'ga (1741–1837). Cuvier ja Tessier said headeks sõpradeks ja viimane tutvustas teda oma Pariisi kolleegidele kui "Normandia sõnnikuhunniku pärlit", nagu ta ütles oma kirjas Antoine-Augustin Parmentier'le. See sõprus tõi kaasa uusi tutvusi, mille tulemusel hakkas Cuvier läbi käima selle aja tuntud loodusteadlastega. 1795. aastal, 26-aastasena26aastasena, kolis Cuvier Pariisi, kus temast sai assistent Jean-Claude Mertrudile (1728–1802), kes oli äsja määratud võrdleva anatoomia eesistujaks Jardin des Plantes'is. <ref name="Lee" />.

Täiesti kindel oma täpsetes ja üksikasjalikes anatoomilistes kirjeldustes, keeldus Cuvier oletuslike [[teooria]]te ja [[hüpotees]]idega tegelemast. Ta lükkas tagasi [[Jean-Baptiste de Lamarck|Lamarcki]] ideed liikide muutumisest, pidades kindlate alamliikide vahelistekalamliikidevaheliste üleminekuvormide olemasolu absoluutselt võimatuks. Lisaks keeldus ta uskumast inimese kui liigi suurtkõrget vanust ja liikide [[evolutsioon]]i võimalikkust.

Aastaid hiljem aitasid just tema detailsed kirjeldused ja fossiilide uuringud leida tulevatele põlvedele kinnitavaid argumente, mis toetavad loomariigi evolutsioonilist muutumist. <ref name="Huxley">Robert Huxley. "The Great Naturalists", London: Thames & Hudson Ltd, 2007, 202 – 211202–211</ref>

1800. aastal avaldas Cuvier "Lecons d’Anatomie Compareé" (“Võrdleva"Võrdleva anatoomia õppetunnid”õppetunnid"), kus esitati üksikasjalik loomade elundite ehituse ja funktsioonide käsitlus. Võrdleva anatoomia printsiipide valdamine võimaldas tal ka suurepäraste tulemustega väljasurnud selgroogsete jäänuseid uurida. 1800. aastal demonstreeris ta, et [[Siber]]ist pärit ürgsete mammutite hambad, ehkki selgelt sarnanedes olemasolevate [[India elevant|India]] ja [[Aafrika elevant]]ide hammastega, siiski erinevad üksteisest, ning kuulusid tänapäeval tundmatule ja seega väljasurnud liigile. <ref name="Huxley" />

Edasi näitas Cuvier, et hästi tuntud hiiglasuurehiigelsuure looma (tänapäeval identifitseeritud kui [[mosasaurus]]) fossiilne kolju, mis leiti karjäärist [[Maastricht]]is, kuulus suurele merelise eluviisiga [[Sisalikulised|sisalikule]], mis oli lähedane [[varaan]]idele, kuid on nüüd samuti välja surnud. Ta määras ka väikese roomaja, kes leiti litograafilisest lubjakiviplaadist Saksamaal [[Baieri]]s, seni tundmatusse selgroogsete rühma ehk lendsisalike hulka kuuluvaks ja nimetas selle [[pterodaktül]]iks. <ref name="Huxley" />

Oskus võrrelda organisme ja taastada mineviku elusolendeid avaldas Cuvier’Cuvier' kaasaegsetele sügavat muljet. Need teadustööd olid pöördepunktiks nii paleontoloogia ajaloos kui ka võrdlevas anatoomias ja ühtlasi tõid Cuvier'le rohkelt tunnustust.

Suur prantsuse kirjanik [[Honoré de Balzac]] avaldas Cuvier’Cuvier' põhimõtetest inspireerituna kuulsa romaanisarja pelkirjagapealkirjaga "La Comédie Humaine" (“Inimlik"Inimlik komöödia”komöödia"), luues selle 19. sajandi Prantsuse ühiskonna võrdleva anatoomiana. <ref name="Huxley" />

Cuvier töötas mitu aastat koos Pariisi kaevanduskooli instruktoriga – [[Alexandre Brongniart]]iga, kellega alustas 1808. aastal "Description Géologique du Bassin de Paris" ("Pariisi basseini geoloogiline kirjeldus") kirjutamist. Nende töö oli kindel endasiminek stratigraafia paleontoloogilises meetodis, mis kasutab fossiile erinevateeri kihtide eristamiseks. Magevee- ja meresetete vaheldumine viis Cuvier’ oletusele, et minevikus oli maakera pinnal toimunud pöördelisi sündmusi (revolutsioone) ehk katastroofe, mis on põhjustanud loomastiku äkilise väljasuremise. Need ideed avaldas ta raamatus "Discours sur les Révolutions du Globe" (“Arutlus"Arutlus revolutsioonidest Maa pinnal”pinnal"). <ref name="Huxley" />

1817. aastal ilmus Cuvier’ suurim ja kuulsaim töö: "Le Régne Animal Distribué d’aprés son Organisation" (“Loomariik"Loomariik, korraldatud vastavalt selle organisatsioonile”organisatsioonile"). Teos oli neljas köites ja selle järg, viieköiteline väljaanne ilmus aastatel 1829–1830.

"Le Régne Animal" oli katse koostada täielik loomariiginimestik ja formuleerida loomulik [[klassifikatsioon]] “osade"osade korrelatsiooni”korrelatsiooni" printsiibi alusel (s.t looma kõik kehaosad on funktsionaalselt ühendatud, nii et ühe luu uurimisest saab teha järeldusi kogu looma kohta) ja tunnuste jaotuse alusel. Selles töös tõi Cuvier loomariiki selguse, järgides täpselt loomarühmade tegelikku sugulust. Tema jaoks oli iga loom ainulaadne kogum morfoloogilisi sarnasusi, mida eksimatult äratuntavad erijooned kõigist teistest vormidest eristavad.