Siegfried Pinding: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
'''Siegfried Leopold Theodor Pinding''' [[VR I/2]] ja [[VR II/2]] ([[20. juuni]] [[1877]] [[Tallinn]] – [[16. juuli]] [[1931]] [[Tartu]]) oli Vene ja Eesti sõjaväelane ([[kolonel]]).
Siegfried Pinding sündis Tallinnas lubjatehase omaniku Carl Pindingi ja tema abikaasa Vilhelmine pojana.<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=|URL=https://dea.digar.ee/page/wabamaa/1931/07/17/3|Pealkiri=Erukolonel Siegfried Pinding surnud|Väljaanne=Vaba Maa|Aeg=17.07.1931|Kasutatud=5.12.2017}}</ref> Üldhariduse omandas [[Tallinna Aleksandri Gümnaasium|Tallinna Aleksandri gümnaasiumis]]. 1894 astus vabatahtlikuna sõjaväeteenistusse. 1897 lõpetas Peterburis [[Vladimiri sõjakool|Vladimiri sõjakooli]], ülendati alam-leitnandiks ja määrati Tallinna 89. jalaväe Valgemere polku nooremaks ohvitseriks. Läks vatahtlikult 1904 aastal [[Vene-Jaapani sõda|Vene-Jaapani sõtta]]. Lahingutes üles näidatud vahvuse eest omistati talle [[Püha Anna orden|Püha Anna ordu]] 4. järgu ja [[Püha Stanislavi orden|Püha Stanislause ordu]] 8. järgu orden.<ref name=":1">{{Netiviide|Autor=|URL=https://dea.digar.ee/article/postimeesew/1927/06/08/44|Pealkiri=Kolonel Siegfried Pinding 50-ne aastane|Väljaanne=Postimees|Aeg=8. juuni 1927|Kasutatud=5.12.2017}}</ref>
1905 ülendati staabikapteniks ja pärast sõja lõppu tuli ta oma endisesse väeossa tagasi. 1908. aastal sooritas Pinding katsed sõjaväe intendandi akadeemiasse ja määrati 1912 Tallinna sõjavae haigemaja majandusülemaks. 1915. aasta mais läks taas vabatahtlikuna rindele, kus ülendati 10. jalaväe Uue-Ingerimaa polgu pataljoniiülemaks. Kuu hiljem sai ta peast haavata, kuid jäi rivisse edasi ja tegi lahingu lõpuni kaasa. Selle eest annetati talle Püha Anna ordu 8. järgu orden. 7. oktoobril samal aastal sai ta lahingus põrutada, kuid jäi rivisse edasi, selle eest sai autasuks Püha Stanislause ordu 2. järgu ordeni.<ref name=":1" />
1916. aastal ülendati Pinding alam-polkovnikuks. 1917. aasta ülendati jaanuaris [[Polkovnik|polkovnikuks]]. 12. aprillil! 1917 viibides puhkusel Tallinnas, määrati ta merekindluse komandandi poolt moodustama Eesti rahvusväeosi. Sama aasta mais andis [[1. Eesti Polk|1. Eesti polgu]] üle polkovnik [[Aleksander Tõnisson|Aleksander Tõnissonile]]. Seejärel teenis Venemaal ja Ukrainas, kus aitas üles ehitada piirivalvet. Ukrainast naases Pinding 1919. aasta veebruaris Eestisse, kus nimetati 10. märtsil [[5. Üksik jalaväepataljon|5. Rakvere jalaväepolgu]] ülemaks. 27. juunil nimetati kolonel Pinding 2. diviisi ülema kolonel [[Viktor Puskar|Viktor Puskari]] abiks. Pinding juhatas vägesid Pihkva rindel. 1. detsembril 1919 nimetati ta Piirivalve Valitsuse ülemaks.<ref name=":0" /> Hiljem käsundusohvitseriks sõjaministri juurde ja 1921. aasta oktoobris [[2. Jalaväerügement|2. jalaväe rügemendi]] ülemaks Tartus. Sellel kohal teenis kuni 1925. aasta augustini, mil läks tervislikel põhjustel erru.<ref name=":1" />
Tartus teenides oli ühtlasi linna garnisoniülemaks ja täitis mitmel korral ka diviisiülema kohuseid. Pindingi eestvõttel pandi 1923. aastal Tartus alus [[Vabaduse Risti Vendade Ühendus|Vabaduse Risti Vendade Ühendusele]], mille esimeheks ta valiti. 24. veebruaril 1923 tõotasid Tartu raekojas 97 Vabaduse risti kavaleri, eesotsas kolonel Pindingiga: "Enne nende surma ei lange Tartu raekojast Eesti lipp!". Kolonel Pindingi algatusel püstitati sama aasta sügisel Tartu Garnisoni kalmistul mälestussammas Lõuna-Eesti Vabastajaile.<ref name=":1" />
Vennad ja õed: Tuftus Nicolaus Pinding; Louise Pinding; Carl Lebrecht Pinding; Amelie Marie Pinding; Georg Wilhelm Pinding; Friedrich August Pinding; Friedel Pinding; Johannes Furechte Got Pinding; Ernst Pinding; Florentin Benjamin Pinding ja Lucy Elen Marie Pinding▼
Pärast erru minekut oli Pinding aktiivne kirikuelus. Ta oli tegev Tartu Ülikooli koguduse Eesti pihtkonnas, olles pihtkonna komitee abiesimees 1927 —1931 ja ülikooli koguduse lauluseltsi "Cantate Domino"<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://dea.digar.ee/page/toehaal/1931/07/19/3|Pealkiri=Siegfried Pinding|Väljaanne=Tõe Hääl, nr. 29, 19 juuli 1931|Aeg=19 juuli 1931|Kasutatud=5.12.2017}}</ref> üks asutajaid ja seltsi esimees.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://dea.digar.ee/article/eestikirikeelk/1931/07/23/7|Pealkiri=Erukolonel Siegfried Pinding|Väljaanne=Eesti Kirik|Aeg=23. juuli 1931|Kasutatud=5.12.2017}}</ref>
Kolonel Pindingit autasustati [[Vabadusrist|1. liigi 2. järgu Vabaduse rist j]]<nowiki/>a lahingus üles näidatud vapruse eest 2. liigi 2. järgu Vabaduse rist. Lisaks sellele kingiti Pindigile talu ning [[Eesti Vabadussõja mälestusmärk|Vabadussõja mälestusmärk]].
Siegfried Pinding suri 16. juuli 1931 maksavähki ning on maetud Tartu Garnisoni kalmistule.<ref name=":0" />
== Isiklikku ==
▲Abikaasa: Emma Pinding. Vennad ja õed: Tuftus Nicolaus Pinding
==Teenistuskäik==
19. rida ⟶ 27. rida:
* auaste -> kolonel, 2. Jalaväerügement (auastme vanuse täpsustamine) 08.04.1924
* teenistus 2. Jalaväerügement, ülem -> (erusse arvamine) 01.09.1925
== Viited ==
<references />
==Kirjandus==
| |||