Ilu looduses: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
P →III |
||
69. rida:
2. Maailma kõikainsus seda vastu võtva materiaalse looduse küljest, peegeldunud valgus, on kuuvalge öö passiivne naiselik ilu. Nagu loomulik üleminek päikesevalgelt kuuvalgele on õhtuse taeva ja loojuva päikese ilu, kui otsese keskse jõu vähenemise korvab tema varjundite suur mitmekesisus valgustatud keskkonnas.
3. Maailma kõikainsus ja selle väljendaja, valgus, oma algses liigenduses iseseisvate, kuid siiski üldisest harmooniast haaratud kesete paljuseks on [[tähistaevas|tähistaeva]] ilu. Selles
Maa atmosfääris on kauneid nähtusi, mis erineval määral kujutavad mateeria kirgastumist ehk ideaalse alge kehastumist selles. Iseseisev ilu on [[pilv]]edel hommiku- või õhtupäikese paistes oma värvivarjundite- ja kombinatsioonidega, [[virmalised|virmalistel]] jne. Täielikumalt ja määratlematumalt esitab sedasama ideed (taevavalguse ja maise stiihia vastastikust läbitungimist) [[vikerkaar]], milles veeaurude tume ja vormitu aine muundub hetkeks eredaks ja värviküllaseks kehastunud valguse ja kirgastunud mateeria ilmutuseks:
|