Ilu looduses: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
69. rida:
2. Maailma kõikainsus seda vastu võtva materiaalse looduse küljest, peegeldunud valgus, on kuuvalge öö passiivne naiselik ilu. Nagu loomulik üleminek päikesevalgelt kuuvalgele on õhtuse taeva ja loojuva päikese ilu, kui otsese keskse jõu vähenemise korvab tema varjundite suur mitmekesisus valgustatud keskkonnas.
 
3. Maailma kõikainsus ja selle väljendaja, valgus, oma algses liigenduses iseseisvate, kuid siiski üldisest harmooniast haaratud kesete paljuseks on [[tähistaevas|tähistaeva]] ilu. Selles teostuteostub positiivse kõikainsuse idee täielikumalt ja täiuslikumalt kui kahes esimeses. Nii vahetu mulje heleda keskpäeva või [[kuuvalge öö]] ilust kui ka selle ilu esteetiline hinnang haarab paratamatult kogu looduse pildi sel hetkel, kõik need maised esemed ja nähtused, mille peale päike ja kuu paistavad ning millel on oma ilu, mida see eriline valgustatus võimendab, kuid mis omakorda suurendab heleda taeva ilu, kuna aga tähise öö vaatamisel piirdub esteetiline mulje täielikult taeva endaga;maised esemed sulavad pimeduses kokku ning nende ilul ei saa tähtsust olla. Kui jätta kõrvale valgustatud maastiku ilu, siis kolmest peamisest taeva liigist on tähistaevas kõige ilusam. (Kauni eristamine [[ülev]]ast ei ole vajalik.)
 
Maa atmosfääris on kauneid nähtusi, mis erineval määral kujutavad mateeria kirgastumist ehk ideaalse alge kehastumist selles. Iseseisev ilu on [[pilv]]edel hommiku- või õhtupäikese paistes oma värvivarjundite- ja kombinatsioonidega, [[virmalised|virmalistel]] jne. Täielikumalt ja määratlematumalt esitab sedasama ideed (taevavalguse ja maise stiihia vastastikust läbitungimist) [[vikerkaar]], milles veeaurude tume ja vormitu aine muundub hetkeks eredaks ja värviküllaseks kehastunud valguse ja kirgastunud mateeria ilmutuseks: