Vanemuine (teater): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
99. rida:
 
=== 1969–1985. Teatriuuendus. Irdi ajastu lõpp ===
{{vaata|Vanemuise teatriuuendus}}
1960ndate lõpus tekkis eesti teatris liikumine, mida on hakatud nimetama teatriuuenduseks. Uuenduse keskuseks kujunes Vanemuine. Uus põlvkond, kes teatrisse tuli, tõi kaasa modernsema teatrinägemuse – soovi muuta ja lõhkuda kaanoneid, teha midagi teistmoodi. Vanemuises võtsid ohjad enda kätte noored lavastajad [[Jaan Tooming]] ning [[Evald Hermaküla]], tuues lavale P.- E. Rummo „Tuhkatriinumängu“ (lav. E. Hermaküla, 1969) ja A. Kitzbergi „Laseb käele suud anda“ (J. Tooming, 1969). Tantsuteatris tegi uuenduslikke lavastusi Ülo Vilimaa („Kontrastid“ 1967; „Käed“ 1973; „Merineitsi“ 1974). Ühe teatriuuenduse ideoloogina seisis uuenduste keskpunktis ka tulevane lavastaja [[Mati Unt|Mati Unt,]] kes tol ajal töötas teatri kirjandusosakonnas. Lavastajad muutsid näidendite tekste oma ideede kajastamiseks sobivamaks, lavastused olid füüsilisemad ning sümboli- ja metafoorirohkemad. Noorem teatripublik võttis uuendusliku teatri kiiresti omaks, konservatiivsem vaataja vajas harjumiseks aega. Teatriuuenduslike lavastuste lavalejõudmine ei kulgenud probleemideta ka ideoloogilisest vaatenurgast – „Tuhkatriinumängule“ ei antud lavastusluba. Teatrijuht Irdil kulus peaaegu aasta ägedaks võitluseks, enne kui ta lavaloa kätte sai. Tsensuur sekkus Toominga ja Hermaküla lavastustesse hiljemgi – kord ei antud lavastuse esitamiseks luba, siis jälle olid probleemid tekstide muutmisega. 1970ndate teisel poolel oli väga jõuline lavastustetsükkel Jaan Toomingal, kes tõi lavale rahvuslikku kirjandusklassikat: A. H. Tammsaare / O. Toominga „Põrgupõhja uus Vanapagan“ 1976; A. Kitzbergi „Kauka jumal“ 1977; A. H. Tammsaare / O. Toominga „Tõde ja õigus“ 1978. Näitlejatest tegid suurrolle Lembit Eelmäe, Heikki Haravee, Raivo Adlas, Raine Loo jt. Jätkuvat kõrgvormi näitas oma lavastustega Epp Kaidu („Inimese tragöödia“ 1971).
 
115. rida ⟶ 116. rida:
1983. aastal käis Vanemuine külalisetendustel ka Rootsis, Stockholmis anti kolm etendust – täissaalidele läksid „Põrgupõhja uus Vanapagan“ ja „Faehlmann“, kolmas – M. Gorki „Jegor Bulõtšov ja teised“ jäi aga suurema publikuhuvita.
 
Alates 1972. aastast oli Vanemuine kümnekonna aasta jooksul kõige vaadatum teater Eestis, publikurekord püstitati 1978–1981. aastal, kui teatrit käis vaatamas 256 000 inimest aastas. Oluline on siinjuures ära märkida, et meelelahutuslikku repertuaari lavastati teatris sel ajal väga vähe.
 
===Nõukogude Liidust iseseisvasse Eestisse===