Erinevus lehekülje "Märt Laarman" redaktsioonide vahel

resümee puudub
Samal ajal ei loobunud ta kunagi kunstist, harides ennast näiteks 1920-ndatel [[Ants Laikmaa ateljeekool|Ants Laikmaa ateljeekoolis]].<ref>[[Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon|EKBL - lk, 242]]</ref> Kõige selle kõrvalt jõudis Märt Laarman aastail [[1926]]–[[1927]] toimetada Eesti Kunsti aastaraamatut, [[1928]]. aastal [[Eesti Kunstnikkude Rühm]]a programmilist almanahhi «Uue Kunsti Raamat», aastail [[1928]]–[[1929]] noorsooajakirja [[Taie]] ning avaldada kunstikriitikat ajalehtedes ja ajakirjades [[Olion (ajakiri)|Olion]], [[Looming (ajakiri)|Looming]] ning [[Kunst ja Kirjandus]].
 
1923. aastal loodi [[Eesti Kunstnikkude Rühm]], millega Märt Laarman samal aastal ühines ning oli seal nii juhtiv kunstnik kui ka teoreetik. 1925. aastal vahetas ta kui põhimõttekindlamana ja suuna propageerijana sõnaosavamana rühma juhatuse esimehe kohalt välja Jaan Vahtra. 1924. aastal esitas ta Eesti ja Läti kubistide ühisnäitusele (ametliku nimega Balti riikide vahelisele kunstinäitusele) Tallinnas oma puulõigete mapi „7” (1923), millele oli ise teinud [[Paspartuu (kunst)|paspartuud]] ja kaaned. Neis puulõigetes kõlas kaasaegse linna ja uudse – tehniseeruva ühiskonna teema.<ref>Mai Levin. Esimesest eesti kunstpildilõikajast originaalestambi taassünnini. Näituse "Eesti graafika ajalugu 1860-1944" saatetekst, Eesti Kunstimuuseum, 2015</ref> Rühmituses valitses kubistlik-konstruktivistlik stiil, mis avaldub ka Laarmani 1923. aastal loodud puulõikes "Sadam". Kui ta noore kunstnikuna 1920.–1930. aastail eelistas kubismi ning suhteliselt kainet ja ratsionaalset stiili, siis hiljem tõi Märt Laarman eesti raamatukunsti tagasi emotsionaalse mõjujõu ja tundesügavuse. Tõestuseks võib tuua tema loodud Tuglase "Teoste" [[puulõige|puulõikeid]], kus iga pisemgi detail on hingestatud, muutes need eriti kütkestavateks.
1920. aastate teine pool ja 1930. aastate esimene pool oli tema õitseaeg maalikunstnikuna. [[Eduard Viiralt]]i, [[Ado Vabbe]] ja [[Jaan Vahtra]] kõrval oli just Märt Laarman see, kes oma noorusliku innuga sekkus kunstiellu, tuues oma [[looming]]u ja sõnavõttudega sellesse värskust, innovaatilisust ja uudsust. Tema neil aastail loodud maalid ("Oleviste ja Niguliste" (1926), "Laud" (1928–1929), "Haige" (1930) ja "Õhtu" (1933)) kuuluvad kindlasti tolle aja eesti maalikunsti paremikku. Need olid [[kubism|kubistlikud]] tööd, milles ei ole mingeid tundevälgatusi – kõik on kaine ja ratsionaalne. Neil aastail rikastas Märt Laarman oma ideedega eesti raamatu üsna konservatiivset stiili. Üks häid näiteid on kolme kunstniku ([[Arnold Akberg]], M. Laarman, [[Henrik Olvi]]) näituse kataloog aastal 1926, milles on ilmselgelt näha rühmituse "[[Bauhaus]]" mõjutusi. Senine aksiaalne kujundusprintsiip asendati asümmeetrilisega ning oluliseks sai kirja selgus ja lihtsus. Samal leheküljel võis leida kirjatüübi eri suurusi, horisontaalse kirjapildi vaheldumist vertikaalsega jms. Märt Laarman tõi ühena esimestest Eestis oma kujundustesse [[fotokunst]]i.
 
1950. aastail tegeles Märt Laarman [[Friedebert Tuglas]]e teoste kaheksa köite illustreerimisega, kuid suutis selle kõrvalt luua ka palju vabagraafilisi lehti, mida samuti peetakse eesti kunsti paremikku kuuluvaks. 1951. aastal heideti Märt Laarman [[Eesti Kunstnike Liit|Kunstnike Liidust]] välja «loomingulise küündimatuse ja passiivse hoiaku pärast ENSV Kunstnike Liidu üritustesse». Liidu liikme staatus taastati siiski viis aastat hiljem.
1923. aastal loodi [[Eesti Kunstnikkude Rühm]], millega Märt Laarman samal aastal ühines ning oli seal nii juhtiv kunstnik kui ka teoreetik. 1925. aastal vahetas ta kui põhimõttekindlamana ja suuna propageerijana sõnaosavamana rühma juhatuse esimehe kohalt välja Jaan Vahtra. 1924. aastal esitas ta Eesti ja Läti kubistide ühisnäitusele (ametliku nimega Balti riikide vahelisele kunstinäitusele) Tallinnas oma puulõigete mapi „7” (1923), millele oli ise teinud [[Paspartuu (kunst)|paspartuud]] ja kaaned. Neis puulõigetes kõlas kaasaegse linna ja uudse – tehniseeruva ühiskonna teema.<ref>Mai Levin. Esimesest eesti kunstpildilõikajast originaalestambi taassünnini. Näituse "Eesti graafika ajalugu 1860-1944" saatetekst, Eesti Kunstimuuseum, 2015</ref> Rühmituses valitses kubistlik-konstruktivistlik stiil, mis avaldub ka Laarmani 1923. aastal loodud puulõikes "Sadam".
 
1969. aastal sai Märt Laarman aunimetuse [[Eesti NSV teeneline kunstnik]].
1940. aastail töötas Märt Laarman edukalt nii vabagraafiku kui ka raamatukujundajana. Teda süüdistati sel ajal [[Võitlus formalismi vastu|formalismis]] ehk eemaldumises tolleaegsest kunstiringkonnast. Tegelikult oli ta tollal üks viljakamaid raamatukunstnikke, kujundades üle 40 teose. Parimaiks näiteiks võib neist pidada 1946. aastal ilmunud [[Friedebert Tuglas]]e "Elu ja kangastused" ja 1948. aastal ilmunud [[Lydia Koidula]] "Valik luulet".
 
== Looming ==
1950. aastail tegeles Märt Laarman [[Friedebert Tuglas]]e teoste kaheksa köite illustreerimisega, kuid suutis selle kõrvalt luua ka palju vabagraafilisi lehti, mida samuti peetakse eesti kunsti paremikku kuuluvaks. 1951. aastal heideti Märt Laarman [[Eesti Kunstnike Liit|Kunstnike Liidust]] välja «loomingulise küündimatuse ja passiivse hoiaku pärast ENSV Kunstnike Liidu üritustesse». Liidu liikme staatus taastati siiski viis aastat hiljem.
1920. aastate teine pool ja 1930. aastate esimene pool oli temaMärt Laarmani õitseaeg maalikunstnikuna. [[Eduard Viiralt]]i, [[Ado Vabbe]] ja [[Jaan Vahtra]] kõrval oli just Märt Laarman see, kes oma noorusliku innuga sekkus kunstiellu, tuues oma [[looming]]u ja sõnavõttudega sellesse värskust, innovaatilisust ja uudsust. Tema neil aastail loodud maalid ("Oleviste ja Niguliste" (1926), "Laud" (1928–1929), "Haige" (1930) ja "Õhtu" (1933)) kuuluvad kindlasti tolle aja eesti maalikunsti paremikku. Need olid [[kubism|kubistlikud]] tööd, milles ei ole mingeid tundevälgatusi – kõik on kaine ja ratsionaalne. Neil aastail rikastas Märt Laarman oma ideedega eesti raamatu üsna konservatiivset stiili. Üks häid näiteid on kolme kunstniku ([[Arnold Akberg]], M. Laarman, [[Henrik Olvi]]) näituse kataloog aastal 1926, milles on ilmselgelt näha rühmituse "[[Bauhaus]]" mõjutusi. Senine aksiaalne kujundusprintsiip asendati asümmeetrilisega ning oluliseks sai kirja selgus ja lihtsus. Samal leheküljel võis leida kirjatüübi eri suurusi, horisontaalse kirjapildi vaheldumist vertikaalsega jms. Märt Laarman tõi ühena esimestest Eestis oma kujundustesse [[fotokunst]]i.
 
Oma loomingutee algupoolel on Märt Laarman öelnud: "Meil vaadatakse graafikale üldse nagu mingi teise järgu kunstile. Loomulikult see publiku suhtumine puulõikesse ja üldse graafikasse ei soodusta ta erilist õitselepuhkemist." Sel ajal oli ta üks väheseid Eesti graafikuid ning võiks olla üks kunstnikke, tänu kellele tekkis ja arenes Eesti paljundusgraafika. 1930. aastate teisel poolel pühendus Laarman bibliofiilsete raamatute tegemisele, [[Eksliibris|eksliibrisele]] ja väikeses formaadis vabagraafikale. 1937. aastal ilmus Laarmanilt mapp „Kymme puulõike-eksliibrist käsitrykis I”, 1940. aastal teine mapp, 1943. aastal kolmas. Aastal 1939 lõi ta puulõiked bibliofiilsetele raamatutele „Pikse palve” ([[Oskar Loorits|Oskar Looritsa]] järelsõnaga), Hjalmar Gullbergi „Kolm laulu” (Märt Laarmani tõlkes) ja Laarmani enda „Kylmad ruba’iid”.<ref>Mai Levin. Tipptegijad Tallinnas. Näituse "Eesti graafika ajalugu 1860-1944" saatetekst, Eesti Kunstimuuseum, 2015</ref>
1960. aastail tegeles Märt Laarman vabagraafika ja raamatukunstiga, kus pildid ja tekst olid [[linoollõige|linoollõikes]]. 1960ndate paiku hakkas Märt Laarman tegelema värvilise graafikaga, mille heaks näiteks on 1962. aastal loodud puulõikes "Sõudja". Kui ta noore kunstnikuna 1920.–1930. aastail eelistas kubismi ning suhteliselt kainet ja ratsionaalset stiili, siis hiljem tõi Märt Laarman eesti raamatukunsti tagasi emotsionaalse mõjujõu ja tundesügavuse. Tõestuseks võib tuua tema loodud Tuglase "Teoste" [[puulõige|puulõikeid]], kus iga pisemgi detail on hingestatud, muutes need eriti kütkestavateks.
 
1940. aastail töötas Märt Laarman edukalt edasi nii vabagraafiku kui ka raamatukujundajana. Teda süüdistati sel ajal [[Võitlus formalismi vastu|formalismis]] ehk eemaldumises tolleaegsest kunstiringkonnast. Tegelikult oli ta tollal üks viljakamaid raamatukunstnikke, kujundades üle 40 teose. Parimaiks näiteiks võib neist pidada 1946. aastal ilmunud [[Friedebert Tuglas]]e "Elu ja kangastused" ja 1948. aastal ilmunud [[Lydia Koidula]] "Valik luulet".
Oma loomingutee algupoolel on Märt Laarman öelnud: "Meil vaadatakse graafikale üldse nagu mingi teise järgu kunstile. Loomulikult see publiku suhtumine puulõikesse ja üldse graafikasse ei soodusta ta erilist õitselepuhkemist." Sel ajal oli ta üks väheseid Eesti graafikuid ning võiks olla üks kunstnikke, tänu kellele tekkis ja arenes Eesti paljundusgraafika. 1969. aastal sai Märt Laarman aunimetuse [[Eesti NSV teeneline kunstnik]].
 
1950. aastail tegeles Märt Laarman [[Friedebert Tuglas]]e teoste kaheksa köite illustreerimisega, kuid suutis selle kõrvalt luua ka palju vabagraafilisi lehti, mida samuti peetakse eesti kunsti paremikku kuuluvaks.
 
1960. aastail tegeles Märt Laarman vabagraafika ja raamatukunstiga, kus pildid ja tekst olid [[linoollõige|linoollõikes]]. 1960ndate paiku hakkas Märt Laarman tegelema värvilise graafikaga, mille heaks näiteks on 1962. aastal loodud puulõikes "Sõudja". Kui ta noore kunstnikuna 1920.–1930. aastail eelistas kubismi ning suhteliselt kainet ja ratsionaalset stiili, siis hiljem tõi Märt Laarman eesti raamatukunsti tagasi emotsionaalse mõjujõu ja tundesügavuse. Tõestuseks võib tuua tema loodud Tuglase "Teoste" [[puulõige|puulõikeid]], kus iga pisemgi detail on hingestatud, muutes need eriti kütkestavateks.
 
== Looming ==
=== Graafika ===
*Lamav mees (linoollõige, 1919; esimene linoollõige)