Vanemuine (teater): erinevus redaktsioonide vahel

'''Vanemuine''' on [[teater]] [[Tartu]]s. Teatrit loetakse [[Eesti]] ainsaks kolmežanriteatriks. Vanemuise mängukavas on nii [[draama]], muusikaetendused kui ka [[ballett]].

 

 

== Ajalugu ==

=== 1870–1906. Alguste algus. Koidula teater, Wiera teater ===

 

Veel kümmekond aastat enne teatri sündi oli J. V. Jannsen – tulevane Vanemuise seltsi president – teatri suhtes üsna eitaval seisukohal, võttes oma ajalehes sõna ja noomides üht lehelugejat, kes olla avaldanud soovi saada lehest rohkem teatri kohta lugemist: ''„Kas teie üsna tõeste „Postimehe“ käest nõuate, et tema ka teatremängust peab sõnumit tooma? Oi, vennike, viimaks tuleb mõni ja pärib tema käest teadust, kus kõrtsis linnapürjelid iga õhtu koos käinud, mis nende emandad iga lõunaks keetnud ja keda voorimehed igapäev sõidutanud! No vaat, see oleks asi!“'' (Eesti Postimees, 1865) Viis aastat hiljem, kui postipapa oli Lätis tutvust teinud Riia rahvusliku seltsi tegevusega, oli tema meelsus teatri suhtes juba teistsugune: ''„Mil ja kus meie nüüd eesti rahva juures teatrimängu saame kuulma, on meil täna alles teadmata; aga imeks ei paneks meie mitte, kui seda kaua enam ep oleks oodata.“'' (Eesti Postimees, 1868). Ja veel pisut hiljem samast sulest'': „Teatrit mängida – mõnele ajab see küll vere mustaks – ei ole Läti seltsil mitte enam tundmata asi. Neil on juba mitmed, osalt õpetlikud, osalt naljakad tükid ette näidata, mispoolest eesti rahval alles suur kehvus on /…/ Kus on eesti ja läti rahva Schillerid, Goethed, Lessingid, Körnerid ja tuhat teisi mängutükkide kirjutajaid? Tarvilised tükid peavad rahva mõistuse mõõdu järele tehtud ja nende omast elu kasinal, puhtal viisil rõõmuks ja õpetuseks välja lõigatud olema; aga neid ilmale sünnitada ei ole veel iga mehe asi; nõndasama on ka teatremängijad rahva seas alles kasinad ja kallid, nagu hea nõu, kui tarvis on. Sellegipärast pole viga! …Meie saame omal ajal ka rahva vaatemängijatest rääkima. Andke aega näha ja õppida… Mängutükkide pärast aga vaatame üksisilmi oma õpetatud meeste käte peale.“ (EP, 1870).''

 

 

Vanemuise seltsi 5. aastapäevapeoks sai esimene teatrietendus lavaküpseks. Kui eesriie avanes, nägi publik maalermeister Frischmuthi maalitud taluhoonet, mille õuele ilmusid kolm meest: [[Heinrich Rosenthal]], [[Heinrich Jannsen|Harry Jannsen]] ja [[Tõnis Pehk|Tõnis Pekk]]. Just nagu antiikne Kreeka teater, ei tunnistanud ka alustav Eesti teater naisnäitlejaid ning seetõttu olid meeste mängida ka naisrollid. Lydia Koidula esimene näidend oli mugandus saksa näitekirjaniku Theodor Körneri näitemängust „Der Vetter aus Bremen“ (Bremeni onupoeg), mis Eesti oludesse tooduna pildus teravaid kriitikanooli kohaliku koolikorralduse pihta ja kandis pealkirja „Saaremaa onupoeg“. Näidendi lavastas Lydia Koidula ise. Publiku huvi näitemängu vastu oli nii suur ja piletist ilmajäänute kurbus nii piiritu, et etendust otsustati järgmisel päeval korrata. Nii võib tagantjärele väita, et hilisematel aegadel kinnitust leidnud eesti rahva teatrilembus oli näha juba esimese lavastuse esietendusel.

 

 

ning 2. ja 3. juunil 1871 Koidula teatri kunstiliselt õnnestunuim näitemäng, algupärane komöödia „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola“. Nende kolme näitemänguga Koidula teater piirduski, ent algus oli tehtud ning õige pea leidus jätkajaid.

1878. aastal algas Vanemuises [[August Wiera]] ajajärk – aeg, mida teatriloolased nimetavad Wiera teatriks. Seltsi pidutoimkond valis muusika- ja näitemänguhuvilise mehe seltsi laulu-, orkestri- ja näitejuhiks, lubades talle kindla protsendi oma ürituste sissetulekust. Nii sai August Wierast esimene eestlane, kes kogu oma tööjõu pühendas teatrile. Tohutu suure entusiasmiga suutis ta venestamise tippajal koondada enda ümber suure hulga muusika- ja näitemänguhuvilisi, kelle igapäevaseks vajaduseks oli pärast pikka päevatööd teha eestikeelset näitemängu ja seda ilma tasuta. Näitleja [[Leopold Hansen]] kirjutab oma mälestusteraamatus “„Vanemuise“ radadelt“ Wiera kohta nii: „Wiera oli väga energiline ja koondas endasse mitmed lavalised erialad. Ta oli muusika-, balleti- ja näitejuht korraga ja aitas ka, kui tarvis, primadonnal laulda. Ja seda oli tarvis peaaegu alati! Aga see nagu pidigi nõnda olema ega häirinud ühtki kuulajat, kui kapellmeister hakkas korraga jalga põrutama ja kaasa laulma, ehkki ta hääl ei olnud just ilus ning kärises ebameeldivalt nagu untervitsil alatisest kamandamisest. Taktilöömisega valmis, ruttas ta silmapilk lava taha, tõmbas klarnetimehel, kes noodiga polnud veel lõpuni jõudnud, pilli suust ära, ja korraga hakkasid saali kostma valjusti sosistatud korraldused ning hüüded'': „Jaan, päike põlema!…“".''

 

 

Tänapäeval võib üllatavana tunduda, kui kerglane maine oli tol ajal näitleja elukutsel. Näitleja [[Amalie Konsa]] meenutab: ''„Küll olime meie põlatud inimesed! Näitelaval olles lauldi meile küll kiidusõnu, tänaval vastu tulles aga ütles ema tütrele: „Ära vaata sinnapoole, lähme ruttu üle tänava.“'' Wiera trupis oli näitlejatel range tööjaotus ning igal artistil oma kindel ampluaa – kes mängis isasid, ei mänginud kunagi armastajaid jne. Näitejuht näitas kätte kõik lavale tulekud ja lavalt minekud, mõõtis välja sammud paremale ja vasakule ning näitas ette õiged žestid. Publiku poole ei tohtinud mingil juhul selga keerata – Wiera läks oma viisakuses lausa niikaugele, et juhatas ka orkestrit näoga publiku poole (seega seljaga orkestri suunas). Ülitähtis isik tolleaegses teatris oli etteütleja, tolleaegsetes arvustustes on ka aeg-ajalt märkusi, kui etteütleja hääl juba liiga valjult saali kostma hakkas.

 

=== 1906–1914. Eesti kutselise teatri sünd. Menningu teater ===

 

 

Karl Menning tõi eesti teatrisse varasemast hoopis teistsugused põhimõtted ja töömeetodid. Ta seadis esiplaanile teatri kasvatuslikud eesmärgid, mis omakorda tingis väga läbimõeldud repertuaarivaliku. Kadus kergemeelne meelelahutusteater ning asemele tulid kaasaegsed Lääne-Euroopa probleemnäidendid ning eesti rahvuslik dramaturgia. Opereti asemel, mida Menning pidas hädaohuks näitlejate ja publiku heale maitsele, tegeles Menning tartlaste muusikaharidusega teistmoodi – osales aktiivselt [[Vanemuise sümfooniaorkester|Vanemuise sümfooniaorkestri]] asutamises (1908) ning mängis ise selles orkestris oboed. Orkestri esimene dirigent oli Samuel Lindpere, avakontsert toimus 7. mail 1908. Menning tõi teatrisse psühholoogilise realismi – seda nii lavastaja- kui näitlejatöös, kaotas teatrist etteütleja ning pooldas näitleja seesmist ja välimist ümberkehastumist rolli. Menningu teater oli ansambliteater, kus kõik lavastuse komponendid olid allutatud peamise – lavastuse idee – edasiandmiseks. Ülioluliseks pidas Menning teatri kasvatuslikku funktsiooni – tähtis oli publiku eetiline, esteetiline ja moraalne arendamine. Ta organiseeris ka näitemängu seletamise õhtuid ja esines seal ise mitmesuguste ettekannetega.

 

=== 1914–1934. Vanemuine pärast Menningu lahkumist. Mõõna-aastad ===

Karl Menningu lahkumise järel algas Vanemuises keeruline ajajärk, mida väikeste mööndustega tuleb pidada pikaks loominguliseks mõõnaperioodiks. Mõõn kestis peaaegu 20 aastat. Pärast Menningu lahkumist võttis teatri juhtimise üle tema senine parem käsi [[Ants Simm|Ants Simm,]] kes töötas kunstilise juhi ja pealavastajana aastatel 1914–1921. 1916. aastal lahkus 21-liikmelisest näitetrupist 11 näitlejat (sh. E.Türk, A. Sunne, O. Teetsov, A. Teetsov, A. Markus), kes astusid välja oma kunstiliste tõekspidamiste eest ega nõustunud Vanemuise seltsi poolt peale surutud meelelahutusliku teatrisuunaga. Vanemuisest lahkunud näitlejad panid Tallinnas alguse uuele teatrile, mida esialgu nimetati „Pandorini trupiks“ ning millest hilisematel aastatel kasvas välja [[Eesti Draamateater]].

 

 

=== 1935–1944. Sarikapidu ja varemed. Suurte muutuste aeg ===

1935. aastal saabus Vanemuise mitmekümneaastasesse unne murrang. Vanemuise Seltsi juhatuse võimu teatri tegevuses kärbiti, teatri uueks direktoriks sai [[Otto Albert Hirschman|Otto Aloe]], ooperilavastajaks [[Eino Uuli]], liikumisjuhiks [[Ida Urbel]] ning draamalavastajaks [[Kaarli Aluoja]]. Juhan Simmi kõrval alustas dirigendina tööd [[Eduard Tubin]]. Repertuaari tulid kaalukad draamateosed ja ooperid, vähenes opereti osakaal. 1939. aastal valmis Vanemuise balletitrupi esimene täispikk lavastus „Karnevalisüit“ P. Tšaikovski muusikale – seda daatumit peetakse Vanemuise balletiteatri sünniks. 1941. aastal valmis esimene täispikk ballett – C. Pugni „Esmeralda“. Viimaks võeti ette ka ümberehitustööd ning 1939. aasta sügisel valmisid lõpuks kauaoodatud uus teatrisaal ja -lava (1906. aastal ehitatud teatrisaal oli ilma publikuosa tõusuta ning seetõttu väga ebamugav, samuti puudusid teatrilaval paljud hädavajalikud tehnilised uuendused). 1939. aastal avatud 500-kohaline teatrisaal oli üks kaasaegsemaid Baltimaades, endine teatrisaal ehitati ümber kontserdisaaliks. Paraku jätkus rõõmu lühikeseks ajaks – algas sõda ning üsna sõja lõpul – 1944. aasta augustis, kui rinne oli Tartu all, sai teater pommitabamuse ning hävis tules. Hävis ka Vanemuise raamatukogu koos Baltimaade suurima noodikoguga.

 

 

=== 1944–1968. Vanemuine Nõukogude Eestis. Irdi teater ===

Pärast sõja lõppu alustas Vanemuine tööd endises Saksa Käsitööliste teatri majas (praegune Vanemuise väike maja), mis oli sõja ajal ümber ehitatud kinoks. Linna naasnud teatriinimesed ehitasid ja parandasid maja oma jõududega ning 21. detsembril 1944 toimus avaetendus. Tervikuna teater oma töökodade ja prooviruumidega sellesse majja ära ei mahtunud ning seetõttu olid teatri kasutuses veel Vanemuise tn 52 ja 54 asuvad majad. Teatri töötajad ( ka näitlejad, lauljad ja orkestrandid) ehitasid koos vajalikud töökojad. Vana teatrimaja taastamiseks tehti plaane, ent mitmetel põhjustel need ei teostunud. Varemed seisid aastaid keset linna ning lõpuks otsustati ehitada täiesti uus hoone.

 

1956. aastal, peatselt pärast Kaarel Irdi tagasijõudmist Vanemuise peanäitejuhi kohale, avanes Vanemuisel võimalus sõita oma kunsti näitama Moskvasse eesti kunsti ja kirjanduse dekaadile. Eduka esinemise järel tunnustati teatrit – Vanemuisest sai Tööpunalipu ordeniga Eesti NSV Riiklik Teater Vanemuine. Peanäitejuht ja teater seadsid sestpeale sihiks olla nähtaval ka Eestist kaugemal. 1957. aastal sõideti etendusi andma Kiievisse. Kohalik ajakirjandus kajastas vanemuislaste esinemist nii: ''„… Me pole muidugi selle poolt, et pimesi kopeerida „Vanemuise“ teatrit, kuigi see on tõesti hea, kõrge progressiivse kultuuriga teater. Oleme selle poolt, et ka meil kasvaks näitlejaid, kes oskaksid laval anda edasi oma rahva meisterlikkuse kogu rikkust ja omapära. Sellised mõttes tekkisid eesti kunstimeistrite etendusel, mis – kordame veel – pakkusid Ukraina teatrikülastajatel suurt rõõmu ja esteetilist rahuldust.”'' (Literaturnaja Gazeta, Kiiev). 1960. aastal toimus ooperigastroll Moskva Kremli teatrisse, kus esitati E. Kapi „Talve-muinasjuttu“, G. Ernesaksa „Tuleristseid“ ning B. Kõrveri „Laanelille“. Retsensioonid olid kiitvad. Nii Eestis kui ka kaugemal märgiti ja tunnustati Vanemuise mitmekülgset näitetruppi, kes võrdse meisterlikkusega esinesid nii muusika- kui draamažanris. Priit Põldroos kirjutas 1957. aastal, et eesti rahvusliku teatri ajalooliste traditsioonide arengus on „Vanemuises“ välja kujunenud täiesti omailmeline teater, kus žanrid täiendavad üksteist.

 

 

Muusikalavastusi tegid sel perioodil peamiselt oma teatri koosseisulised lavastajad. Teatri endine esitantsija Udo Väljaots oli 1950ndatel lavastajana kõrgvormis: W. A. Mozarti „Cosi fan tutte“, E. Arro/ L. Normeti „Rummu Jüri“ jt. Epp Kaidu lavastas eesti algupärandeid, rakendades ka muusikažanris oma parimaid režiioskusi. Lavastused olid elavad, usutavad ja emotsionaalsed ning publik hääletas oma jalgadega väga häälekalt nende poolt (B. Kõrveri operetid „Ainult unistus“ 1955, „Laanelill“ 1959, „Teie soov, palun?“ 1962, V. Ojakääru ooper „Kuningal on külm“ 1967). Oma lavastajatee lõpul hakkas oopereid lavastama ka Ida Urbel (Puccini „Tosca“ 1969, Bizet’ „Carmen“ 1969, Prokofjevi „Õnnemängija“ maailma esilavastus 1970 ning operetid „Silva“ 1979, „Lõbus lesk“ 1971). Muusikalavastusi tegi palju ja õnnestunult ka teatrijuht Kaarel Ird, kes eesti algupärandeid lavastas juba sõjajärgsetel aastatel (E. Kapi „Tasuleegid“ 1945, G. Ernesaksa „Pühajärv“ 1947 ja „Tormide rand“ 1949). Eriti õnnestunud tsükliks peetakse folkloorsete sugemetega lavastusi „Meestelaulud“ 1966, „Külavahelaulud“ 1972 ja „Naistelaulud“ 1977. Ird lavastas ka esiettekande E. Tubina ooperist „[[Reigi õpetaja (ooper)|Reigi õpetaja]]“ 1979. 1960.–1970. aastad olid muusikatrupile õnnelikud – solistide koosseis täienes, kriitika oli kiitev nii Eestis kui välisgastrollidel. Peadirigendina töötas Vanemuises sel perioodil [[Erich Kõlar]] (aastatel 1952–1980), dirigendina oli pikka aega tööl Valdeko Viru (1969–1991). Solistidena tegid silmapaistvaid rolle [[Valentina Hein]], Aino Seep, [[Endel Ani]], I[[Ivo Kuusk|vo Kuusk]], [[Johannes Lükki]], [[Elo Tamul]], [[Lehte Mark]], Linda Tanni[[Elsa Lamp|, Elsa Lamp]] ja [[Evald Tordik]], aastatel 1964–1969 töötas teatris solistina [[Margarita Voites]].

Nõukogude ühiskonna „sula-aastad“ mõjusid teatrile hästi – ideoloogiline kontroll nõrgenes, teater leidis oma publikuga ühise keele. Jätkusid teatri gastrollid mööda Nõukogude Liitu – Leningrad 1965; Riia 1966; Moskva 1967; Riia 1969; Petroskoi 1969. Vanemuises peeti üleliidulisi teatrinõupidamisi ja seminare, teatrit külastasid paljud nimekad kultuuritegelased. Sõprussidemed sõlmiti Hans Otto nimelise teatriga Saksa DVs. Aktiivselt tegutsesid teatri spordi-sektsioonid'':'' „Näitena praegustele noorematele teatritegijatele väärib meenutamist Johannes Lükki (omaaegne silmapaistev tenor, ooperi- ja operetisolist) teatri- ja sporditegevus ainult ühe päeva jooksul. Suvise pühapäeva hommikul viibis Johannes Lükki võrkpallitreeningul ja seejärel esines lõunasel „Kolme musketäri“ etendusel Aramise osas. Pärast etendust toimunud jalgpallivõistlustel mängis ta Vanemuise meeskonnas paremäärt. Õhtul aga laulis suure eduga Hermani osa „Padaemandas“.(„„Vanemuine“ täna ja eile“, 1970). 1966. aastal omistati Vanemuisele akadeemilise teatri aunimetus.

 

 

=== 1969–1985. Teatriuuendus. Irdi ajastu lõpp ===

1960ndate lõpus tekkis eesti teatris liikumine, mida on hakatud nimetama teatriuuenduseks. Uuenduse keskuseks kujunes Vanemuine. Uus põlvkond, kes teatrisse tuli, tõi kaasa modernsema teatrinägemuse – soovi muuta ja lõhkuda kaanoneid, teha midagi teistmoodi. Vanemuises võtsid ohjad enda kätte noored lavastajad [[Jaan Tooming]] ning [[Evald Hermaküla]], tuues lavale P.- E. Rummo „Tuhkatriinumängu“ (lav. E. Hermaküla, 1969) ja A. Kitzbergi „Laseb käele suud anda“ (J. Tooming, 1969). Tantsuteatris tegi uuenduslikke lavastusi Ülo Vilimaa („Kontrastid“ 1967; „Käed“ 1973; „Merineitsi“ 1974). Ühe teatriuuenduse ideoloogina seisis uuenduste keskpunktis ka tulevane lavastaja [[Mati Unt|Mati Unt,]] kes tol ajal töötas teatri kirjandusosakonnas. Lavastajad muutsid näidendite tekste oma ideede kajastamiseks sobivamaks, lavastused olid füüsilisemad ning sümboli- ja metafoorirohkemad. Noorem teatripublik võttis uuendusliku teatri kiiresti omaks, konservatiivsem vaataja vajas harjumiseks aega. Teatriuuenduslike lavastuste lavalejõudmine ei kulgenud probleemideta ka ideoloogilisest vaatenurgast – „Tuhkatriinumängule“ ei antud lavastusluba. Teatrijuht Irdil kulus peaaegu aasta ägedaks võitluseks, enne kui ta lavaloa kätte sai. Tsensuur sekkus Toominga ja Hermaküla lavastustesse hiljemgi – kord ei antud lavastuse esitamiseks luba, siis jälle olid probleemid tekstide muutmisega. 1970ndate teisel poolel oli väga jõuline lavastustetsükkel Jaan Toomingal, kes tõi lavale rahvuslikku kirjandusklassikat: A. H. Tammsaare / O. Toominga „Põrgupõhja uus Vanapagan“ 1976; A. Kitzbergi „Kauka jumal“ 1977; A. H. Tammsaare / O. Toominga „Tõde ja õigus“ 1978. Näitlejatest tegid suurrolle Lembit Eelmäe, Heikki Haravee, Raivo Adlas, Raine Loo jt. Jätkuvat kõrgvormi näitas oma lavastustega Epp Kaidu („Inimese tragöödia“ 1971).

 

Alates 1972. aastast oli Vanemuine kümnekonna aasta jooksul kõige vaadatum teater Eestis, publikurekord püstitati 1978–1981. aastal, kui teatrit käis vaatamas 256 000 inimest aastas. Oluline on siinjuures ära märkida, et meelelahutuslikku repertuaari lavastati teatris sel ajal väga vähe.

 

1980ndaid tuntakse ühiskondlikus mõttes tagantjärele kui stagnatsiooniaastaid. Muutusi oli ka Vanemuises. 1976. aastal suri [[Epp Kaidu]], 1983. aastal [[Ida Urbel]], [[Jaan Tooming]] juhtis aastatel 1979-1983 Viljandi Ugalat ja tuli seejärel Vanemuisesse tagasi. [[Evald Hermaküla]] lahkus 1983. aastal Eesti Draamateatrisse. 1985. aastal lõpetas oma elutöö Vanemuises ka [[Kaarel Ird]].

 

 

Ka peanäitejuht lisas sinna oma õnnestumised mitmes žanris: (A. H. Tammsaare/ A.-E. Kerge „Aeg tulla, aeg minna“ 1986, J. Kruusvalli „Vaikuse vallamaja“, 1987; G. Rossini „[[Sevilla habemeajaja]]“ 1981; W. A. Mozarti „[[Figaro pulm]]“ 1983; R. Kangro „Ohver“ 1983). Silmapaistvaid lavastusi tegi Jaan Tooming: Čapeki „R.U.R.“ 1986, Orffi „Kuu“ 1986, Elioti „Mõrv katedraalis“ 1989, Ibseni „Metspart“ 1990, Duncani „Proov“ 1990, Priestley „Ma olen siin varem olnud“ 1991 jt. 1981. aastal tuli Vanemuise balletitruppi [[Vassili Medvedev|Vassili Medvedjev]], kes asus tööle nii solisti kui lavastajana. Õnnestunud solistirollide kõrval lavastas ta ka S. Prokofjevi „Petja ja hundi“ 1982 ja F. Benoist’ / C. Pugni „Satanilla“ 1984. Kõrgvormis oli ka [[Ülo Vilimaa]] (L. Austeri „Tiina“, 1984; E. Kapi „Kalevipoeg“, 1985). 1987-1999 oli Vanemuise peadirigent [[Endel Nõgene]]. Solistidest paistsid silma [[Lehte Mark]], [[Taisto Noor]], [[Jassi Zahharov]], Eve Randkivi, Rando Piho, [[Silvia Vestmann]], [[Henn Pai]], Vivian Kallaste, [[Evald Tordik]], Tõnu Kattai jt.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Teatris töötab 2017. aasta seisuga 363 inimest. Vanemuisel on 67-liikmeline sümfooniaorkester, 9-liikmeline solistide koosseis, 22-liikmeline draamatrupp, 33-liikmeline balletitrupp ning 33-liikmeline ooperikoor. Vanemuine on jätkuvalt üks Eesti enamkülastatud teatreid, aastal 2016 oli teatril 161 647 külastajat.  

== Teatrihooned ==

Vanemuisel on kolm teatrihoonet. 1967. aastal valminud [[Vanemuise suur maja]] asub Tartu südames ja mahutab 700 pealtvaatajat. Suurest majast 1,2 km edelasse jääb 440-kohalise teatrisaaliga [[Vanemuise väike maja]], mis ehitati aastatel 1914–1918. Hoone põles sügisel 1978 ning taastati alles 1990. aastaks.

Alates 2001. aastast on mängupaigana kasutusel [[Emajõgi|Emajõe]] kaldal asuv [[Sadamateater]].<ref>[http://www.vanemuine.ee/index.php?sisu=tekst&mid=468&lang=est Teatrimajad]. Vanemuine. {{väiksem|Kasutatud 15.06.2009}}</ref>