Elizabeth I: erinevus redaktsioonide vahel

 

Elizabethi valitsusaega nimetatakse [[Elizabethi ajastu]]ks. Eelkõige tuntakse seda [[Inglise renessanssteater|Inglise draama]] poolest, mille kuulsaimad esindajad on William Shakespeare ja [[Christopher Marlowe]], ning Inglise meresõitjate poolest, keda esindab näiteks [[Francis Drake]]. Mõned ajaloolased on oma hinnangutes siiski vaoshoitumad, kujutades Elizabethi äkilise<ref name="CQzka" /> ja mõnikord otsustusvõimetu valitsejana,<ref name="zPOeO" /> kel oli rohkem õnne kui ta väärinuks. Valitsusaja lõpupoole kahandas rida majanduslikke ja sõjalisi probleeme tema populaarsust, kuni paljud ta alamad tundsid ta surmast kergendust. Elizabethi tunnustatakse karismaatilise esineja ning kangekaelse ellujääjana ajal, mil valitsus oli kokku varisemas ning naabermaade monarhid seisid silmitsi sisepoliitiliste probleemidega, mis seadsid ohtu nende troonid. Nii juhtus Elizabethi rivaali, Šotimaa kuninganna [[Mary, Šotimaa kuninganna|Maryga]], kelle ta lasi [[1568]]. aastal vangistada ning [[1587]]. aastal hukata. Pärast Elizabethi venna ja õe lühikesi valitsusaegu pakkus tema 44 aastat kestnud valitsus kuningriigile teretulnud stabiilsust ning aitas luua rahvuslikku identiteeti.<ref name="starkey5" />

 

Elizabethi noorus oli kuningriigi elus väga kirev ja segane aeg. Kuningas Henry VIII-l ei õnnestunud kuidagi saada meessoost pärijat ning nõnda oli ta [[1533]]. aastal end lõplikult lahutanud nii abikaasast [[Aragóni Katariina]]st kui ka [[katoliiklus|katoliku usust]]. Ta abiellus protestandist Anne Boleyniga, kes oli juba temast rase ning sama aasta sügisel sündiski tütar, kes sai nimeks Elizabeth. Henry kohtles teda kui oma seaduslikku pärijat, ent seda vaid kuni [[1537]]. aastani, mil viimaks sündis tema ainus seaduslik poeg, Edward. Elizabeth saadeti [[London]]ist minema, kuid et ta oli protestant, siis ei saanud temale osaks poolõe Mary saatust, keda pidevalt taga kiusati ning sunniti oma tiitlitest loobuma. Siiski polnud Elizabethi elu turvaline ega igav, sest Edward oli sünnist peale küllaltki haiglane ning Elizabethi võis alati võimaliku troonipärijana arvestada. Enne oma surma määraski Henry ära pärimiskorra, mille kohaselt troon pidi esmalt minema Edwardile, tolle järglasteta surma korral Maryle, seejärel aga Elizabethile. Kui ka Elizabeth oleks järglasteta surnud, läinuks troon Henry õe järeltulijatele.