Muusikastiil: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
40. rida:
Kuna hilisrenessansi ja baroki ajal muutusid stiiliküsimused üheks olulisemaks kirjandusteoorias, siis loomulikult jõudis sõna ‘stiil’ ka muusikast kirjutavate inimeste sõnavarasse.
Näiteks [[Claudio Monteverdi]] (nagu ka [[Philippe de Vitry]] enne teda ja [[Carl Philipp Emmanuel Bach]] pärast teda) oli lisaks heliloojategevusele ka üks oma aja olulisemaid muusikateoreetikuid. Ta tegi selge vahe hilisrenessansi “esimese paktika” (''prima pratica'') ning varabaroki uue afektidel põhineva stiili, mida ta nimetas “teiseks praktikaks (''seconda pratica'') (''the new affective styles of the early Baroque''). Oma oma kaheksa madrigaliraamatu (1635) eessõnas teeb ta vahet stiilidel nagu ''stile concitato'', ''stile molle'' ja ''stile temperato''. Ühtlasi jagas ta ilmaliku muusika teatrimuusikaks (''musica teatrale''), kammermuusikaks (''musica da camera'') ja tantsumuusikaks (''musica da ballo'').
Kahe praktika võrdlus leidub ka Donil (Compendio, 1635), kes räägib “vanast stiilist” (''stile antico'') ja modernsest stiilist (''stile moderno'') ning [[Christoph Bernhard]]il (Tractatus compositionis augmentatus, ca 1657), kes räägib “tõsisest kontrapunktist” ehk “vanast stiilist” (''contrapunctus gravis'', ''stylus antiquus'') ja “luksuslikust kontrapunktist” ehk “moodsast stiilist” (''contrapunctus luxurians'', ''stylus modernus'').
| |||