Gustav Mahler: erinevus redaktsioonide vahel

 

==Päritolu==

Mahleri suguvõsa oli pärit Böömimaa idaosast tagasihoidlikest tingimustest<ref>Blaukopf, lk 15–16</ref>. Mahlerid kuulusid Böömimaal [[tšehhid]]e kõrval saksa keelt rääkivasse vähemusse, lisaks sellele olid nad juudid. Mahler tundis elu lõpuni, nagu oleks ta alati sissetungija, kes pole kunagi kuhugi teretulnud.<ref name=Cooke7>Cooke, lk 7</ref> Õnnetu lapsepõlve ja juurteta päritolu tõttu kannatas Mahler täiskasvanuna [[neuroos]]ide ja ebakindluse käes. Oma sõnul oli ta "böömimaalane austerlaste seas, austerlane sakslaste seas ja juut kogu maailma silmis"<ref>Aleksandar Dimitrijevic. [http://web.english.ufl.edu/pnm/dimitrijevic.html The Polyphonic Nature of Human Psyche: From an Artistic Intuition to a Therapeutic Goal].)</ref>.

 

 

===Dirigendikarjääri algus (1880–1888)===

====Esimesed töökohad dirigendina====

Aastal 1880 pakuti Mahlerile üllatuslikult kapellmeistri kohta väikeses puitteatris, [[Linz]]ist lõunas [[Bad Hall]]i kuurortlinnakeses.<ref name=Carr23 /> Seal mängiti ainult [[operett]]e. Mahler ei tahtnud operetti juhatada, kuid Julius Epstein julgustas teda seda tööd vastu võtma, lubades, et peagi jõuab Mahler oma karjääriga kaugemale.<ref name=Carr24 /> Mahler lootis, et kui "[[Kaebelaul]]" valmib, tunnustatakse teda ka heliloojana. Teda hakkas ahvatlema ka kapellmeistri töö, sest ta pani tähele, et saab sealgi oma loovust rakendada.

 

====Praha ja Leipzig====

Tänu tšehhide rahvuslikule ärkamisele tõusis Prahas Tšehhi Rahvusteatri tähtsus ja langes sealse saksa teatri menu. Seetõttu pidi Mahler pakkuma eriti häid saksa ooperite ettekandeid.<ref name=Franklin4>Franklin, (4. peatükk "Prague 1885–86 and Leipzig 1886–88").</ref> Edu tõid Mozarti ja Wagneri teosed, millega ta oli seotud ka ülejäänud karjääri jooksul.<ref name=Sadie507 /> Kuid autokraatlik dirigeerimisstiil viis ta tülli oma kogenenuma kolleegi Ludwig Slanskyga.<ref name=Franklin4 /> Aprillis 1886 lahkus Mahler Prahast, et juhatada Leipzigi Linnateatris (Leipziger Stadttheater) kuulsa [[Arthur Nikisch]]i kõrval. Kahekesi dirigeerisid nad Wagneri "[[Niebelungide sõrmus]]e" tsüklit, kuid pärast Nikischi haigestumist 1887. aasta jaanuaris jäi see vaid Mahleri õlule. Publiku osas olid etendused ülimalt edukad, kuid orkester ei olnud rahul tema autokraatliku suhtumise ja raskete proovigraafikutega.<ref name=Franklin4 /><ref>Carr, lk 43</ref>

 

 

====Õppiv helilooja====

Dirigeerimiskarjääri alguses sisustas helilooming Mahleri vaba aega. Ljubljanas töötades viisistas ta [[Richard Leander]]i ja [[Tirso de Molina]] luulet, mis koondati hiljem kogumikku "Lieder und Gesänge".<ref name=Cooke27>Cooke, lk 27–30</ref> Mahleri esimene orkestrilaulude tsükkel "Lieder eines fahrenden Gesellen" ("Rändselli laulud") on loodud Kasselis. Laulude teksti kirjutas ta ise, kuigi selle esimene osa, "Wenn mein Schatz Hochzeit macht", sarnaneb ühe luuletusega kogumikust "Poisi võlusarv".<ref name="Blaukopf, lk 61–62" /> Tsükli teist ja neljandat laulu kasutas ta esimeses sümfoonias, mille Mahler lõpetas oma suhte tipul Marion von Weberiga 1888. aastal. Mahleri tollased tunded kajastuvad ka sümfoonias, mis oli algselt viieosaline ja [[Programmiline muusika|programmiline]]. Üks osa, "Blumine", mille Mahler heitis hiljem sümfooniast välja, põhineb varasema teose "Der Trompeter von Säckingen" motiivil.<ref name=Franklin4 /><ref name=Carr44 /> Pärast esimest sümfooniat kirjutas Mahler 20-minutilise leinamarsi ("Totenfeier"), millest sai hiljem teise sümfoonia esimene osa.<ref>Carr, lk 48–49</ref>

 

 

===Budapest ja Hamburg (1888–1897)===

====Budapesti kuninglikus ooperis====

Kui Mahler saabus oktoobris 1888 Budapesti, kohtas ta kultuurilist vastasseisu konservatiivsete ja madjarisatsiooni toetavate Ungari rahvuslaste ning progressiivsete Austria-Saksa kultuuri toetajate vahel. Budapesti ooperis oli muusikadirektor Sándor Erkel, kes lasi repertuaari vaid ajaloolisi ja rahvapärimuse ainelisi oopereid. Kui Mahler hakkas teatris tööle, sai intendandiks progressiivsema poole esindaja Ferenc von Beniczky ja nende ülemvõim kasvas.<ref name=Franklin5>Franklin, (5. peatükk "Budapest 1888–91").</ref> Segases olukorras pidi Mahler tegutsema ettevaatlikult. Ta lükkas oma esimese etenduse järgmise aasta jaanuarisse ning kandis siis Wagneri "Reinikulla" ja "Valküüri" ette ungari keeles.<ref name=Sadie509>Sadie, lk 508–509</ref> Nende etendustega saavutatud edu kadus, kui Mahler soovis lavale tuua ülejäänud osad "Niebelungide sõrmusest" ning teisi saksa oopereid. See ei meeldinud taas konservatiividele, kes soovisid näha ungaripärasemat repertuaari. <ref name=Sadie509 /> Kava laiendamiseks otsis Mahler mitte-saksa oopereid. Ta läks Itaaliasse, kust leidis muuhulgas [[Pietro Mascagni]] värske, kuid hiljem menukaks osutunud ooperi "Talupoja au" ("Cavalleria rusticana").<ref name=Franklin5 />

====Hamburgi Linnateatris====

[[Pilt:Mahlers Komponierhäuschen.jpg|pisi|''Komponierhäuschen'' ("loomingumajake") Steinbach am Attersees]]

Mahlerist sai Hamburgi Linnateatri peadirigent, mis tähendas, et repertuaari üle otsustas teatri direktor Bernhard Pohl (tuntud ka kui Pollini). Pollini oli nõus andma Mahlerile suurema otsustusõiguse, kui ta suudab tagada nii ärilise kui ka kunstilise edu. Seda suutis Mahler juba esimesel hooajal, kui ta juhatas esimest korda Wagneri "[[Tristanit ja Isoldet]]" ning esitas menukalt sama helilooja "Tannhäuserit" ja "Siegfriedi".<ref name=Franklin6>Franklin, (6. peatükk "Hamburg 1891–97").</ref> Triumfiks kujunes ka autori kohalolekul toimunud Tšaikovski "Jevgeni Onegini" Saksamaa esiettekanne. Tšaikovski nimetas Mahleri dirigeerimist "jahmatavaks".<ref>Steen, lk 750</ref> Mahleri nõudlikkus tekitas lauljates ja orkestrantides samal ajal nii viha kui ka austust.<ref name=Franklin6 /> Teda toetas täielikult dirigent Hans von Bülow, kes oli Hamburgi kontsertide kunstiline juht. Bülow, kes ei tahtnud võtta omal ajal Mahlerit oma abiliseks Kasselisse, hakkas nüüd tema dirigeerimisstiili imetlema. Kui Bülow 1894. aastal suri, sai Mahlerist tema järeltulija Hamburgi kontsertide juhina.<ref name=Sadie509 />

[[Pilt:Hans von buelow.jpg|pisi|upright|left|Mahleri dirigeerimist imetlenud orkestrijuht Hans von Bülow]]

===Viin (1897–1907)===

====Õukonnaooperi muusikadirektor====

Kui Mahler ootas, et keiser [[Franz Joseph I]] nõustuks teda vastu võtma Õukonnaooperi muusikadirektori kohale, oli ta konservatooriumi direktori poja Joseph Hellmesbergeri ning tunnustatud Wagneri interpreedi ja 1876. aastal "Niebelungide sõrmuse" esiettekannet juhatanud Hans Richteriga teatri koosseisuline dirigent.<ref>La Grange, 2. osa, lk 20</ref>

 

1902. aasta alguses kohtas Mahler kunstnikku ja disainerit ning [[Viini Setsessioon]]i liikumise liiget Alfred Rollerit. Aasta hiljem nimetas Mahler ta teatri pealavakujundajaks, tema debüüdiks sai "Tristan ja Isolde" uuslavastus.<ref>La Grange, 2. osa, lk 515–516 ja 560–561</ref> Mahleri ja Rolleri koostöö tõi lavale veel üle kahekümne tuntud ooperi uuslavastuse, nende seas [[Ludwig van Beethoven|Beethoveni]] "Fidelio", [[Christoph Willibald Gluck|Gluck]]i "Iphigénie en Aulide" ja [[Wolfgang Amadeus Mozart|Mozarti]] "Figaro pulm".<ref name=DLG941 /><ref name=Sadie510>Sadie, lk 510–511</ref> "Figaro pulmas" solvas Mahler [[purist]]e, kui lisas kolmandale vaatusele enda kirjutatud retsitatiivse pildi.<ref>Mitchell, 2. osa, lk 419–422</ref>

 

Vaatamata paljudele kunstilistele õnnestumistele olid Mahleri Viini aastad harva roosilised. Terve aja, mil ta Õukonnaooperis töötas, kestsid vaidlused lauljate ja teatri juhtkonnaga. Mahleri üledramatiseeritud ja diktaatorlik dirigeerimisstiil pahandasid nii orkestrante kui ka ka lauljaid.<ref>La Grange, 2. osa, lk 130–131 ja 630–631</ref> Detsembris 1903 streikisid ooperiteatri lavatöölised, kes polnud rahul töötingimustega. Mahler lükkas nende nõudmised tagasi, sest uskus, et streigi taga olid töölistega manipuleerinud ekstremistid.<ref>La Grange, 2. osa, lk 632–634.</ref> Antisemitism Viini ühiskonnas mõjutas Mahlerit terve Õukonnaooperis oldud aja jooksul. 1907. aastal algatati ajakirjanduses kampaania, et Mahlerist lahti saada.<ref name=Carr150>Carr, lk 150–151</ref> Mahler ise ei olnud aga rahul sellega, et ooperitöö võttis liiga palju aega, mistõttu ei jõudnud ta tegeleda komponeerimisega. Seetõttu valmistus ta ka ise lahkuma.<ref name=Sadie510 /> 1907. aasta alguses alustas ta läbirääkimisi New Yorgi [[Metropolitan Opera]] direktori Heinrich Conriediga. Juunis sõlmis Mahler nelja-aastase lepingu ning temast sai teatri dirigent.<ref name=Carr150 /> Suve lõpus andis ta Õukonnaooperisse lahkumisavalduse ning 15. oktoobril dirigeeris ta seal 648. ja viimast korda, teoseks "Fidelio". Kümne aasta jooksul pidi ta kogema püsivat juudivastase ajakirjanduse vastuseisu ja vaenu, seda vaatamata juutlusest loobumisele. Ajakirjandus oli ka üks põhjustest, miks Mahler lõpuks Viinist lahkus. Samas tõi ta kümne aasta jooksul teatrisse uue hingamise ja kustutas selle võlad.<ref>Schonberg, lk 140</ref> Selle kohta, kuidas Mahleri käitus oma kolleegidega, on öeldud nii: "Ta kohtles oma muusikuid samamoodi, nagu lõvitaltsutaja kohtleb oma loomi."<ref>Snowball, lk 246</ref> Lahkumisteates kaastöötajatele kirjutas Mahler: "Terviku lõpetatu asemel, nagu unistasin, jätan ma maha puuduliku lõpetamata töö, nagu inimesele määratud ongi."<ref>Lilje</ref> Mahler riputas kirja üles teadetetahvlile, kuid hiljem rebiti see sealt maha ning visati põrandale.<ref>Blaukopf, lk 217–219</ref> 24. novembril 1907 juhatas ta Õukonnaooperi orkestrit, kes esitas Mahleri hüvastijätukontserdil tema teist sümfooniat. Ta lahkus New Yorki sama aasta detsembri alguses.<ref name=Sadie512>Sadie, lk 512–513</ref><ref name=Carr154>Carr, lk 154–155</ref>

 

 

===Viimased aastad (1908–1911)===

====New York====

Mahleri New Yorgi debüüt toimus Metropolitan Operas 1. jaanuaril 1908, kui ta juhatas Wagneri "Tristani ja Isolde" lühendatud versiooni.<ref name=Franklin8 /> Esimesel tihedal hooajal kiideti laialdaselt Mahleri esitusi, eriti "Fideliot" 20. märtsil 1908, kus Mahler nõudis, et kopeeritaks Rolleri Viini Õukonnaooperi lavastust.<ref>Carr, lk 163</ref> Oma tagasitulekuks Austriasse 1908. aasta suvel ostis Mahler endale kolmanda ja viimase loomingumajakese, seekord [[Lõuna-Tirool]]i männimetsa [[Dobbiaco|Toblachi]] lähedal. Siin kirjutas ta "Laulu maast" ("Das Lied von der Erde"), kasutades vanadel hiina luuletustel põhinenud Hans Bethge teksti.<ref name=Franklin8 /> Vaatamata sellele, et teos sarnaneb sümfooniaga, keeldus Mahler andmast sellele numbrit, lootuses nii pääseda üheksanda sümfoonia needusest. Nimelt olid nii Beethoven, Schubert, Dvořák kui ka Bruckner pärast oma üheksanda sümfoonia valmimist surnud.<ref name=Sadie512>Sadie, lk 512–513</ref> Prahas 19. septembril 1908 toimunud seitsmenda sümfoonia esiettekanne oli vähemalt Alma Mahleri hinnangul menukas pigem kriitikute kui rahva arvates.<ref>A Mahler, lk 143</ref>

 

:<small>Vaata ka Gustav Mahleri teoste täielikku loetelu [http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_compositions_by_Gustav_Mahler ingliskeelses Vikipeedias]</small>

===Kolm loomeperioodi===

Mitmed muusikateadlased on jaganud Mahleri elu tema loomingu põhjal kolme perioodi. Need on pikk esimene periood, mis algab 1880. aastal "Kaebelauluga" ("Das klagende Lied") ja lõpeb 1901. aastal "Poisi võlusarvega" ("Des Knaben Wunderhorn"); keerukamate kompositsioonidega keskmine periood, mis lõpeb Mahleri saabumisega New Yorki 1907 ja surmani kestnud lühike eleegiline periood.<ref>Cooke, lk 27, 71, 103</ref>

 

 

===Mahleri muusika retseptsioon===

====Vastukaja Mahleri eluajal====

[[Pilt:Zasche-Theo Gustav-Mahler-1906.jpg|pisi|1900. aastal avaldatud Theo Zasche karikatuur "Gustav Mahler juhatab oma esimest sümfooniat D-duur"."]]

 

====Mahleri loomingu taassünd====

Toetudes ameerika helilooja [[David Schiff]]i mälestustele, olevat tema kaasmaalane [[Leonard Bernstein]] uskunud, et tema ainuisikuliselt päästis Mahleri muusika pärast selle 50-aastast varjusurma unustusest. Schiff märkis, et see varjusolek oli vaid suhteline ning palju väiksem kui [[Johann Sebastian Bach]]il pärast tema surma. Kuigi Bernstein andis 1960. aastatel Mahleri loomingu populariseerimisele tõuke, oli see vaid osa palju varem alanud protsessist, mida olid elus hoidnud dirigendid Leopold Stokowski, [[Dimitri Mitropoulos]] ja [[John Barbirolli]] ning Mahleri pikaajaline propageerija Aaron Copland.<ref>{{cite news|last= Schiff|first= David|title= Music: The Man who Mainstreamed Mahler|url= http://www.nytimes.com/2001/11/04/arts/music-the-man-who-mainstreamed-mahler.html?pagewanted=2|newspaper=[[The New York Times]]|date=3.11.2001|accessdate=10.03.2010}}</ref>

 

 

==Viited==

 

==Allikad==