Saksamaa kuningriik: erinevus redaktsioonide vahel

Mistahes kindel [[Ida-Frangi riik|Ida-Frangi]] ja Saksamaa kuningriikide eristamine on mingil määral hilisema tagasivaatamise produkt. On võimatu võtta seda vahet esmastest allikatest, kuna Ida-Frangi riik jäi kasutusse pikalt pärast Saksamaa kuningriigi kasutuselevõttu. [[12. sajand]]i keiserlik kroonik [[Otto von Freising]] teatas, et [[Heinrich I (Saksa kuningas)|Heinrich I Linnupüüdja]] valimine viitas kuningriigi alguse tähisele, kuigi [[Otto I (Saksa-Rooma keiser)|Otto]] ise sellega ei nõustunud. Seega: <blockquote>Siit alates pidasid mõned sakslaste kuningriiki frankide kuningriigi asendajaks. Nüüdsest nad ütlevad, et [[paavst]] [[Leo VIII|Leo]] kutsus paavstide seadlustes Heinrichi poega Ottot esimeseks sakslaste kuningaks. Selle eest Heinrich, kellest me räägime, keeldus, öeldakse, kõrgeima piiskopi poolt pakutud aust. Kuid näib, et sakslaste kuningriik – mis täna, nagu me näeme, omab Roomat – on frankide kuningriigi osa. Kuigi on täiesti selge, mis eelnes, sisaldasid frankide kuningriigi piirid [[Karl Suur|Karli]] ajal kogu [[Gallia]]t ja kogu [[Saksamaa]]d, Reinist [[Illüüria]]ni. Kui riik jagati tema pojapoegade vahel, kutsuti üht osa ida- ja teist lääne-, kuid mõlemat koos kutsuti frankide kuningriigiks. Nii oli siis idaosas, mida kutsutakse sakslaste kuningriigiks, Heinrich esimene Sakside soost, kes järgnes troonil, kui Karli liin ebaõnnestus ... [arutlus läänefrankidest] ... Heinrichi poega Ottot, kuna ta taastas idafrankidele keisririigi, mille olid hõivanud [[langobardid]], kutsutakse esimeseks sakslaste kuningaks —– mitte võib-olla sellepärast, et ta oli esimene kuningas, kes valitses sakslaste üle.</blockquote> Siin ja mujal eristab Otto esimest Saksa kuningat 919–936 ([[Heinrich I (Saksa kuningas)|Heinrich I]]) ja esimest keiserliku võimuga Saksa kuningat 936–973 ([[Otto I (Saksa-Rooma keiser)|Otto I]]).

Pärast Frangi hertsog Eberhardi, [[Lotringi hertsogkond|Lotring]]i, [[Mainzi peapiiskop]]i ningja Otto venna Heinrichi edutu mässu mahasurumist, koos Švaabimaa hertsogi Hermann I-ga 939. aasta [[Andernachi lahing]]us, hõivas Otto I [[Frangimaa hertsogkond|Frangimaa hõimuhertsogkonna]]. Otto ei nimetanud uut Frangimaa hertsogit ning hertsogkond lagunes mitmeks [[krahvkond|krahvkonnaks]] ja [[piiskopkond|piiskopkonnaks]], mis allusid otse Saksa kuningatele. Aastal 953 nimetas Saksa kuningas [[Otto I (Saksa-Rooma keiser)|Otto I]] oma venna [[Brun Suur]]e Lotharingia hertsogiks. Aastal 959 jagas Brun [[hertsogkond|hertsogkonna]] [[Ülem-Lotring|Ülem-]] ja [[Alam-Lotring]]iks ning andis Monsi (Hainaut) krahvile [[Gottfried I, Alam-Lotringi hertsog|Gottfriedile]] Alam-Lotringi hertsogi tiitli.

Ottol oli tegemist ungarlaste ohuga, mida ei kõrvaldatud kuni kuningas Otto võiduni 955. aasta [[Lechi lahing (955)|Lechfeldi lahingus]]. Otto I kindlaskindlat võidusvõitu ungarlaste üle nähakse sagelimääravasageli määrava tähtsusega sündmusena ungarlaste poolt Lääne-Euroopasse sooritatud rünnakute tagasilöömisel.

[[Otto I (Saksa-Rooma keiser)|Otto I]] pürgis laiendama oma [[Saksimaa hertsogiriik|Saksimaa hertsogiriigi]] valdusi ka idapooleida poole ja markkrahv [[Gero]] sundis sõjaga tunnistama paganliku Poola [[Mieszko I]] vasallisõltuvust [[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma keisrist]] [[Otto I (Saksa-Rooma keiser)|Otto I]]-st ja maksma talle andamit. Otto I poolt moodustati [[lääneslaavlased|lääneslaavlaste]] alale [[Meißeni markkrahvkond]]. Aastail [[928]]–[[929]] vallutatud [[Brandenburgi mark|Brandenburgi]] alasialasid valitsenud markkrahv Gero surma järel [[965]]. aastal jagunes [[Gero mark]] mitmeks väiksemaks osaks, Gero margi põhjapoolsetest aladest kujunes [[Saksi Idamark]] (Ostmark).