Erinevus lehekülje "Biosemiootika" redaktsioonide vahel

===Kuidas saab humanitaarteaduste uurimine informeerida biosemiootika uurimist?<ref>Selles alajaotuses on kokkuvõte programmilisest artiklist [[Donald Favareau]], [[Kalevi Kull]], [[Gerald Ostdiek]], [[Timo Maran]], [[Louise Westling]], [[Paul Cobley]], [[Frederik Stjernfelt]], [[Myrdene Anderson]], [[Morten Tønnessen]], [[Wendy Wheeler]] 2017. How Can the Study of the Humanities Inform the Study of Biosemiotics? – ''[[Biosemiotics]]'' kd 10, nr 1: 9–31.</ref>===
====Sissejuhatus – [[Wendy Wheeler]]====
Biosemiootika sai alguse, kui humanitaarteaduste taipamised [[märk]]idest ja [[märgiloome]]st said kokku [[elu]] uurimisega. Algselt eraldi said semiootikud ja bioloogid aru, et elu on algusest peale seotud nähtuste lugemise ja tõlgendamisega. Nii nagu inimeste suhtlemisel on külgi, mis võivad tunduda mehaanilised, (näiteks sõna ja mõiste harjumuslikud assotsiatsioonid), on ka selliseid bioloogilisi reaktsioone. Aga info elu puhul ei saa olla mehaaniline. Olla elus tähendab hoolida ellujäämisest ja paljunemisest suuta muutustega (enamasti keskkonnasurvega) kohaneda. Hoolimine on eelkõige tunne, mida tuleb tahes-tahtmata tõlgendada. Aga tunded tekivad maailma sees olevas ihus. Et organismid saaksid ellu jääda ja õitseda, peab neil olema intentsionaalsed elamused ja eesmärgid [''purposes'']. Need on suhted objektidega, kuid mitte tingimata asjadega ([[John Deely]], ''[[Purely Objective Reality]]'', "Objective reality and the physical world: relation as key to understanding semiosis"). See eesmärk ei pea olema teadlik (ka enamik inimese tunnetusest ei ole eneseteadlik). Eesmärkide omamine, ühtede tulemuste eelistamine teistele, tähendab, et organism peab [[omailm]]as esinevatele intentsionaalsetele nähtustele tähendust [''significance''] omistama. Organismid peavad suutma mõtestama uudiseid, mis nendeni keskkonna kohta jõuavad. Meie meelte maailm ei näita kogu maailma. Me aistime ainult seda, mida on tarvis olemisest hoolimise tõttu. Maailma uudised saabuvad paistvate ja sundivate märkidena, mis esindavad maailma ligipääsmatut täiusest. Maailm on olenditele läbipaistmatu, looritatud. Teadus saab alguse, kui hakatakse süstemaatiliselt püüdma loori taha vaadata. See tähendab inspiratsiooni, mis avaldub algul religioonis ja filosoofias, hiljem teoorias ning vaatluse ja kontrolli kollektiivses ranguses. Inimese märgikasutus ja tähendusevajadus peab olema [[evolutsioon]]i saadus. Inimese vaim on niisugune, nagu ta on, sellepärast, et ta on osa loodusest ning tal on loodusele omased evolutsioonilise kasvu mustrid ja harjumused. Inimesele omane märgiloome ([[antroposemioos]]) on väike osa kõikjal elus (käitumisest kuni otsustamiseni rakus) esinevast üldisemast semiootilisest võimest. Nagu väitis [[Charles Sanders Peirce]], on kõigel elusal üks ühine muster. Humanitaarteadlased uurivad nende mustrite väljendumist ning nende kommunikeermist ja tähendust mitmesugustes kujutamise vormides – inimestes, jumalates, luules, müüdis, vestluses inimeste ja mitteinimestega. Elusale ühine tähendusloomevõime seisneb mustrite äratundmises ning liiasuses, mis teeb võimalikuks [[informatsioon]]i. Maailm ei koosne diskreetsetest ühemõõtmelistest signaalidest, mis kutsuvad esile mehaanilisi reaktsioone. Maailm on täis vormi- ja kontekstimuutusi, potentsiaalseid [[tähendus]]i. Organismid peavad suutma neid lugeda. Selle kujutlemine võimaldab mõelda laiemate maailmade võimalustest, tähenduse loojatest ja loomisest nii meis kui ka väljaspool meid. Meie ontoloogia tuleb semiootiliste objektide vahelistest suhetest, mitte lihtsalt asjadest. [[Gregory Bateson]] ütleb, et informatsioon on erinevus, mis teeb erinevuse.
 
 
 
 
{{pooleli}}