Paul Kogerman: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
35. rida:
==Haridus==
Õppinud Tallinna algkoolis ([[1901]]–[[1904]]) ja [[1904]]–[[1908]] linnakoolis. Lõpetas ta 1913. aastal eksternina Aleksandri gümnaasiumi, asudes selle järele sama aasta sügisel Tartu Ülikooli keemiat õppima, mille lõpetas 1918. aastal. P. Kogrman oli üks esimesi stipendiaate,kes saadeti end täiendama välismaale. [[1919]]–[[1921]] õppis ta Eesti Vabariigi stipendiaadina [[Londoni Kuninglik Teaduse ja Tehnika Kolledž|Londoni Kuninglikus Teaduse ja Tehnika Kolledž]]is prof W. A. [[Bone]]'i laboratoriumis ([[Imperial College of Science and Technology]]), kus omandas keemiatehnoloogi kutse. [[1922]] kaitses [[Londoni Ülikool]]is magistriväitekirja "Keskordoviitsiumi õlisisaldava mineraali - kukersiidi - keemiline koostis". 1927 —1928 viibis International Eduction Boardi stipendiaadina Harwardi ülikoolis Põhja-Ameerikas,<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=kaja19281003-1.2.70&srpos=6&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-paul+kogerman----------|Pealkiri=Ülikool. Press-pitser ülikoolile|Väljaanne=Kaja, nr 232|Aeg=3. oktoober 1928|Kasutatud=21.04.2017}}</ref> kus
uuris küllastumata süsivesinike sünteesi ja polümerisatsiooni. Samal teemal kirjutatud töö kaitses ta 1934. a doktoriväitekirjana. Väitekiri valmis aastatel 1933-1934 Zürichi Tehnikaülikoolis töötades ning kandis pealkirja "Additionsreaktionen und Polymerisation des 2,3-Dimethylbutadiens".
==Teaduskraad ja kutse==
mag. chem. 1922 (Londoni Ülikool); dr. sc. techn. 1934 (Zürichi Tehnikaülikool).
==Teenistuskäik==
Aastail [[1909]]–[[1913]] töötas õpetajana [[Harju-Jaani]]s ja koduõpetajana Tallinnas.
Tartu Ülikoolis õppimise ajal töötas kodu- ja kooli[[õpetaja]]na [[Jakob Westholmi gümnaasium|Jakob Westholmi eragümnaasiumis]] ja [[Tallinna Rahvaülikool]]is. Aastail [[1918]]–[[1919]] oli [[Tallinna Tehnikum]]i loodusteaduste õppejõud. Juba [[1921]] aasta oktoobris valiti P. Kogerman [[Tartu Ülikool]]i orgaanilise keemia dotsendikohusetäitjaks, [[1923]] aasta novembris dotsendiks ja [[1925]] aastal korraliseks professoriks.<ref name=":0" />
Peale väitekirja kaitsmist asutas koos M. Wittlichiga [[1925]] Tartu Ülikooli keemiainstituudi juurde [[õlikivide uurimise labor]]i ja oli selle juhataja. See oli maailmas esimene põlevkivi süsteemuurimise keskus. Osales rahvusvahelistel konverentsidel Pariisis (1922,1923),Cambridge'is (1923)ja Kopenhagenis(1924), töötas Helsingi ja Turu ülikoolides (1925) ning Saksamaa ülikoolides (1922, 1926) Teadustöö eesmärgil viibis Kogerman 1926 [[Zürich|Zürichis]] ja [[1933]]. aastal töötas [[Zürichi Tehnikaülikool]]is. Oli [[Loodusvarade Instituut|Loodusvarade Instituudi]] esimees.<ref name=":0" />
P. Kogerman oli Tallinna Tehnikainstituudi (praegu Tallinna Tehnikaülikool) rektor selle asutamisest peale – aastatel 1936-1939. Tallinna Tehnikaülikooli koosseisu toodi esialgu üle ka Tartu Ülikooli keemiasosakond ja õlikivide uurimise laboratoorium. Rektoritöö kõrval jätkas P. Kogerman instituudis orgaanilise keemia kateedri juhatamist ja tööd õlikivide laboratooriumis, olles[[1936]]–[[1941]] oli [[Tallinna Tehnikaülikool]]i [[orgaaniline keemia|orgaanilise keemia]] [[professor]] ja ([[1938]]–[[1939]] [[Riiginõukogu]] liige ameti poolest). [[1939]]–[[1940]] oli Eesti Vabariigi haridusminister [[Jüri Uluotsa valitsus]]es.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=jarvateatajaew19391013.2.2&srpos=15&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-paul+kogerman----------|Pealkiri=Vabariigi Presidendi otsusega uus Vabariigi Valitsus ametisse. Uued ministrid valitsuses.|Väljaanne=Järva Teataja|Aeg=13. oktoober 1939|Kasutatud=21.04.2017}}</ref>
49. rida ⟶ 52. rida:
Ta on esindas Eestit rahvusvahelistel eriteadlaste kongressidel küll [[Pariis|Pariisis]], [[Cambridge]]'is. [[Kopenhaagen|Kopenhaagenis]], [[Berliin|Berliinis]] ja mujal. Tema sulest ilmus hulk populaarteaduslikke kirjutisi ajakirjades ja ajalehtedes ning teaduslikke kirjutisi nii kodumaa kui ka välismaa teaduslikes eriajakirjades ja koguteostes.<ref name=":0" />
==Teadustöö põhisuunad==
Kogermani loetakse Eesti põlevkivikeemia rajajaks, tema teadustegevus oli suunatud põlevkivikerogeeni päritolu ja struktuur, põlevkivi koostis ja kasutatavus, dieenide sünteesi meetodid ning polümerisatsioon.
Alustas ülikoolis õppimise kõrvalt põlevkivi utmise alast uurimistööd.Tema väitekiri oli esimesi põhjalikumaid uuimusi Eesti põlevkivi keema omaduste kohta. Põlevivi ja selle termilise lagunemise saaduste uurimine suunas Kogermani tähelepanu küllastamata ühendite - dieenid - keemiale. Ta avastas 1,4-pentadieeni sünteesi uue meetodi ning kirjeldas esimesena selle ühendi omadusi. Sellel põhineb ka tema doktoriväitekiri.
Avaldanud 187 keemiateaduslikku, populaarteaduslikku ja publitsistlikku tööd, põhikooli- ja ülikooliõpikuid, 63 käsikirja. Juhendanud 20 magistri- ja kandidaaditööd ning 3 doktoritööd.
==Teadusorganisatoorne ja -administratiivne tegevus==
Kirjastusühisuse Loodus juhatuse liige 1923–40; Eesti Rahvuskogu liige 1936–37; Eesti Vabariigi Riiginõukogu liige 1938–39; Eesti Kultuurkapitali nõukogu liige ja esimees; Noorte Meeste Kristlike Ühingute Liidu esimees 1937–40; Kaitseliidu Vanematekogu liige; Rahvusvahelise Vaimse Koostöö Komisjoni Eesti komitee sekretär ja abiesimees. Tema tegevus muutis Eesti 1930ndail üheks juhtivaks põlevkivi uurimise keskuseks.
Prantsuse Teadusliku Instituudi Tartus abiesimees 1929–32; “Eesti Entsüklopeedia” keemiaosakonna toimetaja (1932–37); Loodusvarade Instituudi nõukogu esimees ja põlevkivisektsiooni juhataja 1937; Eesti TA loodusteaduste sektsiooni juhataja 1938–40. Eesti esindaja ülemaailmse energiakonverentsi nõukogus; Eesti NSV Ministrite Nõukogu preemiate komisjoni ja vabariikliku uurimistööde koordineerimisnõukogu liige; ühingu Teadus asutajaid ja lektor 1947–50.
*[[1923]]–[[1928]] [[Akadeemiline Keemia Selts|Akadeemilise Keemia Seltsi]] asutajaliige ja esimees.
*[[1923]]–[[1936]] [[Eesti Loodusuurijate Selts]]i aseesimees
*[[1929]]–[[1936]] [[Rahvasteliit|Rahvasteliidu]] Vaimse Koostöö Komisjoni Eesti Rahvusliku Komitee sekretär ja abiesimees.
*[[1937]] Loodusvarade Instituudi rajajaid, nõukogu esimees ja põlevkivisektsiooni juhataja.
| |||