Joonia koolkond: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Lisasin Anaxagorase peatüki.
12. rida:
 
== Võimalikud mõjutajad ==
Õhtumaine filosoofia sai alguse Antiik.Kreekas, seda aega iseloomustasid ulatuslikud majanduslikud ja ühiskondlikud muutused, mis viisid aristokraatliku riigikorra kriisini ja uute valmitsusvormide tekkimiseni - türannia, demokraatia.Ajaloolased ei ole jõudnud kokkuleppele, kas varased Vana-Kreeka filosoofid olid varasematest tsivilisatsioonidest mõjutatud. Peamisteks arvatakse olevat Babülooniat ja Egiptust.<ref name=":4" />
 
=== Babüloonia ===
39. rida:
Thalest peetakse kõige esimeseks lääne filosoofiks. Enne teda kreeklased seletasid päritolu ja loodust läbi antropomorfsete jumalate ja kangelaste. Ilmingud nagu äike ja maavärinad olid jumalate poolt põhjustatud. Seevastu püüdis Thales leida naturalistlikke seletusi maailmast, mitte viidates [[Üleloomulikkus|üleloomulik]]<nowiki/>ele jõududele. Ta selgitas maavärinaid selliselt, et Maa hõljub vee kohal ning maavärin tekib siis, kui lained õõtsuvad vastu maad. Thalese kõige kuulsam usk oli tema kosmoloogilises doktriinis, milles leiti, et maailm pärineb veest. Aristotelese tõlgenduste kohaselt on vesi see [[substants]], millest on tekkinud kõik muu. Thalese väites peitub filosoofia põhiküsimus substantsist ehk olemusest. See tähendab: millised on maailma peamised toimemehhanismid. Püüet määratleda substantsi ja eksistentsi aluseid hakati hiljem nimetama metafüüsikaks.
 
Thales võis tugineda tähelepanekutele selle kohta, kuidas kõik elav vajab oma olemasoluks vett: taimed ei kasva ilma veeta, loomad surevad joogita, seeme vajab idanemiseks niisket keskkonda. Kuid väide ise ja põhjendus ei taha hästi haakuda. Eelnevast põhjendusest ei saa tuletada nimelt väidet, et kõik asjad tõepoolest sõna otsese mõttes veest moodustuksid. Pigem jääb neist põhjendustest mulje, et vesi on kõige oleva olemasoluks vajalik tingimus ja sellisena alus, mis valitseb tervikuna oleva üle.<ref name=":0" /> Lisaks tundub, et tema mõtisklus kaasab loodusreligiooni elemente, kuna tema tõlgenduste kohaselt pidi aine ise olema elav või isegi hingestatud.<ref name=":0" /> Thalese kohaselt oli isegi magnetil hing, kuna ta tõmbas rauda külge. Thalese looduseuurimine ja filosoofia olid primitiivsed, ent nad olid tõukejõuks edasistele filosoofidele.<ref name=":4">{{Raamatuviide|autor=Teodor Künnapas|pealkiri=Suuried mõtlejad. Põhijooni filosoofia ajaloost|aasta=1992|koht=Tallinn|kirjastus=Olion|lehekülg=1725-1826|isbn=5-460-00023-8}}</ref>
[[Fail:Miletus agora.jpg|pisi|Mileetose agoraa: selles kohas võisid õpetada [[Thales]], [[Anaximandros|Anaximendros]] ja [[Anaximenes]]. <ref name="aECCg" />]]
 
=== Anaximandros ===
Anaximandros oli arvatavasti Thalese õpilane, kes jätkas Thalese kosmoloogilis arutlusi süvendatul kujul. Tema kirjutas Kreeka esimese filosoofilise teose "Loodusest", milles ta esitas oma astronoomilisi, geoloogilisi ja bioloogilisi vaateid. Tema esimesed selleteemalised proosakirjutised teevad temast Vana-Kreeka esimese proosakirjaniku.<ref name=":4" />
 
Anaximandrose mõtisklused koonduvad maailma kujundava algaine lähemasse määratlusse. Anaximandros arvas, et kõik pärineb ühest algelemenidist, kuid mitte veest nagu arvas Thales. Anaximandros ütles, et algelement peab olema lõpmatu ja igavene. Tema kohaselt ürgaine [[Ürgalge|arche]] ei samastu ühegi nähtava ega tuntud ainega. Selle tunnuseks on piiramatus või lõputus ([[apeiron]]) - piiramatu ürgaine mass, millest kõik tekib ja millesse kõik hävides hajub. Samuti väitis ta, et ürgaine peab olema lõpmatu ning igavene ja ümbritsema kõiki maailmu. Samuti väitis ta, et meie maailm on vaid üks paljude seast.

Lõputu ürgaine on aga ühtlasi määratlematu ehk [[aoriston]].Seee See ürgaine on ise alati liikuvuses ning temast eralduvad kõik need ained, mis moodustavad antud maailma. Anaximandrose argument, mis tõestas, et algaineks ei saa olla vesi ega mingi muu meile tuntud aine, oli: kui üks nendest oleks primaarne, siis ta vallutaks teised. Aristotelese tõlgitsustetõlgenduste kohaselt oli Anaximandros väitnud, et need tuntud elemendid on üksteisega opositsioonis. Õhk on külm, vesi niiske, tuli kuum; „kui ükski neist oleks lõputu, ei oleks seda praeguseks teised elemendid.“ Seetõttu peab primaarne element selles kosmilises võitluses olema neutraalne.
 
Esmalt eraldusid ürgainest soojus ja külmus, mille vastastikusest toimest tekkis niiskus ja teised ained. Viimased asetusid raskuse printiibil: kõige keskele asetus maa kui raskeima aine kandja, mida algselt kandis veekiht. Seejärel soojuse mõjul vesi auras, mille läbi tekkis kuiv veepind. Maa, mida kujutleti silindrilise kehana, oli ümbritsetud kergemaist ainekihtidest, õhust ja tulest. Viimaste ümber moodustusd taevakehad, mis asusid pöörlema ümber maa. Aegamisi kuivava maa niiskusest sündisid teised elavad olendid - loomad ja inimene. Inimene olevat alguses veeloom, kes ajaga kohandus elama maismaa. Olemasolevad maailmad pole Anaximandrose järgi mitte loodud, vaid arenenud.
68. rida ⟶ 70. rida:
 
Herakleitosele on vastu oponeerinud [[Parmenides]]. Nimelt oli Herakleitos väitnud, et kõik voolab, kõik on millekski saamas, mitte miski ei ole. Parmenides kuuulutas selle loogiliselt vääraks, sest olev on, mitte ei saa, sest kui ta saaks – tekiks või häviks – siis ta peaks saama eimillestki ja saama millekski, mis on (alles) eimiski. Eimiskit aga ei ole.<ref name=":3" />
 
=== Anaxagoras ===
Anaxagorase järgi on olmas lõputu hulk lihtsaid elemente, mida ta nimetas seemneteks (''spermata'') ning hiljem hakati nimetama homoiomeerideks. Need on igavesed, muutumatud ja kvantitatiivselt erinevad. Nendest elementidest koosnevad kõik asjad. Lisaks arvas Anaxagoras, et ei ole olmas kaht asja, mis täielikult erineksid üksteisest - kõik on kõiges. Omadused, mis esinevad ühel, on olmas ka teisel, kuigi me neid ei näe. Täeiseti uusi kvaliteete ei saa tekkida. Näiteks kuum vesi külmeneb ja roheline leht muutub kollaseks. Külm oli juba algusest vee omadus ja lehel oli kollase omadus, kuigi omadused kuum ja roheline domineerisid ja varjasid neid.
 
Materiaalsete asjade kõrval pidas Anaxagoras vajalikuks oletada vaimset jõud, mida ta neimas nuusikes ehk mõistuseks. Nuus on lihtne, ei ole segatud millegagi ja on üksinda iseendas. Nuus omab võimu kõigi asjade üle ja tal on teadmine kõige kohta. Ta tungib läbi kõigest. Kuid see kosmiline mõistus ei ole siiski mitte täielikult immateriaalne, vaid see on kõige mpeenem ja puhatm kõigist asjadest.
 
Anaxagorase maailma tekkimine meenutab hilisemat ''deismi,'' kuna nuus pani alguses kõik liikuma ja ei sega ennaast enam hiljem selle käigusse. Anaxagorase nuusi ja aine ehk mateeria eristamine saab aluseks dualistlikule maailmaseletamisele.<ref name=":4" />
 
== Järelmõjud ==