Johann Friedrich Herbart: erinevus redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
PResümee puudub
PResümee puudub
'''Johann Friedrich Herbart''' ([[4. mai]] [[1776]] [[Oldenburg]] – [[14. august]] [[1841]] [[Göttingen]]) oli saksa [[filosoof]], [[psühholoog]] ja [[pedagoogika]] akadeemilise distsipliini rajaja.
 
Tema hariduslik teooria oli alguseks pedagoogika hariduse levikule nii Ameerika Ühendriikides kui ka mujal. Ta arendastöötas välja psühholoogilise kontseptsiooni, mis sisaldas nii empiirilist kui ka matemaatikalist ja metafüüsikalist poolt.
 
==Elukäik==
[[1797]]. aastal, vastu enda tahtmist ja ema sunnil, võttis Herbart vastu tööpakkumise tuutorina ja õpetas kolm aastat Šveitsis [[Interlaken|Interlakeni]] kuberneri von Steigeri lapsi. Ta andis laste isale iga kuu oma tegemiste ja laste arengu kohta aru. Ta külastas [[Johann Heinrich Pestalozzi]] rajatud kooli ja sellest inspireerituna andis 1802. aastal välja raamatu "Pestalozzis Idee eines A B C der Anschauung".
 
Pärast Saksamaale naasmist keskendus doktoriõpingutele [[Göttingeni ülikool|Göttingeni ülikoolis]] ja sai kraadi 1802. aastal. Pärast seda andispidas ta ülikoolis nii filosoofia- kui ka pedagoogikaloenguid. 1809. aastal võttis ta vastu senise [[Immanuel Kant|Immanuel Kanti]] ametikoha [[Kaliningradi ülikool|Königsbergi ülikoolis]]. Ta avaldas artikleid nii metafüüsika kui ka psühholoogia teemadel, lisaks organiseeris pedagoogilise seminari edasijõudnud tudengitele. Herbert lõi näidiskoolid, kus tema ja ta õpilased katsetasid tema pedagoogilisi ideid, seejärel neid kritiseerides ja parandades.
 
Herbart lahkus Köningsbergist 1933, väidetavalt tekkisid tal maailmavaatelised erimeelsused valitsusega. Oma tööd jätkas ta Göttingeni ülikoolis, kuhu jäi oma elu kaheksaks viimaseks aastaks. 1835 avaldas ta teose "Umriss von pädagogischen Vorlesungen", milles proovis ühitada oma varasemaid pedagoogilisi töid uuemate psühholoogiliste uurimustega. Oma viimase loengu pidas Herbert kaks päeva enne oma surma.
138 231

muudatust