Fibroblast: erinevus redaktsioonide vahel

Fibroblastid ja [[fibrotsüüdid]] on sama raku kaks vormi. Fibroblastid ja fibrotsüüdid on seotud sidekoe [[metabolism]]i ja korrashoiuga, kusjuures fibroblastid on koe korrashoiu ja [[metabolism|metabolismi]] seisukohalt aktiivsemad, fibrotsüüdid vähemaktiivsemad rakud. Hetkel on tendents kutsuda mõlemat rakutüüpi fibroblastideks, kusjuures sõnalõpp “blast” viitab tüvirakule või aktiivses ainevahetuse faasis olevale rakule.

Fibroblastid on morfoloogiliselt heterogeensed, omades palju erinevaid kujusid ja vorme vastavalt raku asukohale ja tegevusele. Kuigi morfoloogiliselt raskesti eristatavad, võivad ektoopiliselt siirdatud rakud säilitada informatsiooni varasema asukoha ja päritolukoe kohta vähemalt mõne generatsiooni vältel. See võib viia komplikatsioonideni, kui rakkude käitumine on ümbritsevast koest erinev.

Fibroblastide põhifunktsiooniks on tagada sidekoe struktuurne terviklikkus. See tagatakse pideva ekstratsellulaarse maatriksi [[Prekursor|prekursoride]] [[Sekretsioon|sekretsiooniga]] rakuvälisruumi. Fibroblastid sekreteerivad kõikide ekstratsellulaarse maatriksi osade prekursoreid, eelkõige baasaineid ja suurt hulka erinevaid [[Fiiber|fiibreid]]. Ekstratsellulaarse maatriksi komponendid määravad sidekoe füüsikalised omadused.

Samuti on võimalik vastupidine olukord, kus fibroblast muundub epiteeli rakuks, läbides mesenhümaal-epiteliaal ülemineku (ingl MET).<ref name="GBJOY" /> Selle protsessi käigus omandab rakk polarisatsiooni ja lateraalsed ühendused kõrvalolevate rakkudega ning moodustub epiteliaalne rakukiht. See protsess esineb paljudes arengusituatsioonides (näiteks [[nefron]]i ja notokordi areng) ning samuti ka haava sulgumises ja [[Tumorigenees|tumorigeneesis]].

Fibroblastid on suured lamedad rakud ning omavad hargnenud [[Tsütoplasma|tsütoplasmat]], mis ümbritseb lamedat ovaalset [[rakutuum]]a, mis sisaldab kahte või enamat [[nukleool|tuumakest]]. Aktiivseid fibroblaste saab eristada tänu nende rohkele karedapinnalisele [[endoplasmaatiline retiikulum|endoplasmaatilisele retiikumile]]. Inaktiivsed fibrotsüüdid on väiksemad, otstes teravneva ovaalse kujuga ja omavad vähem karedapinnalist endoplasmaatilist retiikulumi. Kuigi fibroblastid paiknevad suurel alal eraldi ja hajunult, võtavad nad tiheda asustuse korral tihti paralleelsetesse klastritesse koondudes ühtlase kuju.

Fibroblastid toodavad [[Kollageen|kollageene]], [[Glükosaminoglükaan|glükosaminoglükaane]], retikulaarseid ja elastseid fiibreid, ekstratsellulaarses maatriksis leiduvaid [[Glükoproteiinid|glükoproteiine]] ja [[Tsütokiinid|tsütokiini]] TSLP. Kasvavate indiviidide fibroblastid jagunevad ja sünteesivad baasaineid ekstratsellulaarse maatriksi ja muude koeosade jaoks. Koekahjustus stimuleerib fibrotsüüte ja põhjustab fibroblastide [[mitoos]]i.

Erinevalt keha õõnsuseidõõnsusi vooderdavast epiteelkoest ei moodusta fibroblastid lamedaid rakukihte ega ole polaarselt kinnitunud ühelegi [[Basaalmembraan|basaalmembraanile]], kuigi nad võivad teatud situatsioonides panustada basaalmembraani koostisosadesse. Selle näiteks on subepiteliaalsed müofibroblastid soolestikus, mis võivad sekreteerida α-2 ahelat kandvat [[Laminiinid|laminiini]] komponenti, mis puudub ainult soolepiirkondades, kust puuduvad ka müofibroblastid. Fibroblastid võivad samuti migreeruda üksikute rakkudena üle söötme, erinevalt epiteeli rakkudest. Kui epiteeli rakud moodustavad organismi katva kihi, siis on fibroblastid ja temaga seotud sidekude see, mis moodustavad suurosa organismi tugistruktuuridest, sealhulgas luud, kõhred ja muud.

TavaliseimTavalisim fibroblastidega seotud haigus on [[fibroos]], mille käigus tavaliselt armkude moodustav protsess ladestab liigselt armkude keha erinevatesse piirkondadesse. See protsess, kuigi ise mitte abnormaalne, võib põhjustada komplikatsioone ja tüsistusi, kui armkude ladestub liigsel hulgal või vales kehapiirkonnas. Selle näiteks on maksa fibroos, mis on esimene samm [[Maks|maksa]] funktsioonide peatumises. Kuna sidekude ei suuda asendada maksakoe funktsioone, viib see lõpuks [[Maksapuudulikus|maksapuudulikkuseni]]. On aga ka näidatud, et see protsess on mõnevõrra pöörduv, mis on põhjustanud uuringu antifibrootiliste ravimite väljatöötamiseks.<ref name="LhAr5" />