|
== Ajalugu ==
{{vaata|Flandria#Ajalugu}}
Flandria krahvkond kujunes Baldwin I poolt [[Lääne-Frangi kuningas|Lääne-Frangi kuninga]] [[Charles II Paljaspea]] tütrega abiellumise järel 862. Baldwin I järglased, [[Flandria krahv]]id Baldwin II (kes valitses 879–918), [[Arnulf I (Flandria)|Arnulf I Suur]] (918–965), Baldwin IV Habemik (988–1035) ja Baldwin V (1035–1067), laiendasid valdusi lõunas [[Doua]]i ja [[Arras]]e linnade arvel ning idas üle [[Schelde]] jõe, [[Gent]]i ja [[Antwerpen|Antwerpeniga]]. Flandria krahvid olid [[Prantsusmaa kuningas|Prantsusmaa kuninga]] [[vasall]]id vasallivaldustega Schelde jõest läänes (Krooni-Flandria, ''Kroonvlaanderen'') ning ka [[Saksa kuningas|Saksa kuninga]] vasallid vasallivaldustega Schelde jõest idas (Keiserlik Flandria, ''Rijksvlaanderen'') [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] [[Saksa-Rooma riigi territooriumite loend (F)|territooriumitel]].
Tulevane Flandria krahvkond oli asustatud eelajaloolisel ajal. Rauaajal moodustas [[Kemmelberg]] olulise keldi asustuse. Julius Caesari ajal olid asukad osa [[belgid]]est, ühine nimi kõigile keldi ja germaani hõimudele [[Gallia]] põhjaosas. Flandrias olid nendeks [[menapid]], [[morinid]], [[nervid]] ja [[atrebaadid]].
=== Kasv 9., 10. ja 11. sajandilsajand (864–1071) === ▼
[[Julius Caesar]] vallutas ala umbes aastal 54 eKr ja rahvastik romaniseerus osaliselt 1. kuni 3. sajandini. [[Rooma tee]]d, mis ühendas [[Köln]]i ja [[Boulogne-sur-Mer]]i, kasutati kaitseperimeetrina. Lõunas suutis galloromaani rahvastik end alal hoida, samas muutus põhi eikellegimaaks, mis kannatas ka korrapäraste üleujutuste all [[Põhjameri|Põhjamere]] poolt.
Rannikule ja [[Schelde]] alale ilmusid järk-järgult saksi hõimud. ''Saksid'' oli roomlaste jaoks üldmõiste ning sisaldas [[Anglid|angleid]], [[Saksid|sakse]], [[Jüüdid|jüüte]] ja eruleid. Rannikukaitse ümber Boulogne'i ja [[Oudenburg]]i (''Litus Saxonicum'') jäi tegutsema kuni umbes aastani 420. Neid linnuseid mehitasid Saksi sõdurid.
Oma emamaalt [[toksandrid|Toxandria]]st laienesid [[Saali frangid]] edasi Rooma riiki. Esimese rünnaku atrebaadide maale tõrjus aastal 448 Vicus Helena. Kuid pärast Rooma kindrali [[Aëtius]]e mõrva aastal 454 ja Rooma keisri [[Valentinianus III]] mõrva aastal 455 ei kohanud Saali frangid enam vastupanu. [[Duisburg]]ist lähtunud kuningas [[Chlodio]] vallutas [[Cambrai]] ja [[Tournai]] ning jõudis [[Somme'i departemang|Somme'ini]]. Pärast tema surma kujunes kaks Saali kuningriiki. [[Childerich I|Childerich]] on aastal 463 üles tähendatud kui Tournai kuningas ja Rooma liitlane [[Läänegoodid|läänegootide]] vastu. Ta oli ka [[Gallia Belgica]] provintsi haldur. Tema poeg [[Chlodowech I]] vallutas aastast 486 alates kogu Põhja-Prantsusmaa.
=== Keskaeg ===
Mahajäetud rannik ja Schelde piirkond taasrahvastati osaliselt alates 4. sajandist sakside poolt, kes säilitasid oma [[germaani kultuur]]i ja keele. 5. sajandil asusid Saali frangid tänapäeva Põhja-Prantsusmaale ja [[Valloonia]]sse, peamiselt ümber [[Kortrijk]]i, [[Tournai]] ja [[Bavay]] linnade. Nad kohandusid kohaliku galloromaani rahvastikuga. 6. sajandist alates täitsid eikellegimaa kaugemal põhjas [[frangid]] Reinimaalt ja teised germaani grupid Madalmaadest ja Saksamaalt.
Sisserändajate esimese lainega tänapäeva Flaami territooriumile kaasnes piiratud ristiusustamine. Sisserändajate kiiluvees püüdsid misjonärid pöörata paganlikku rahvast ristiusku, kuid vähese eduga. Piiskopkonnad taastati tavaliselt hilis-Rooma aegsetes piirides; [[Söemets]] eraldas [[Cambrai piiskopkond]]a [[Liège'i piiskopkond|Tongereni piiskopkonnast]], samas sai Schelde taas piiriks Cambrai ja [[Tournai piiskopkond]]ade vahele. [[Vedastus]] ja [[Eleutherius Tournaist]] määrati taastama [[Arrasi piiskopkond|Arrasi]] ja Tournai piiskopkondi. Siiski ei suutnud need piiskopkonnad iseseisvatena säilida. 6. sajandi lõpupoole ühendati Atrechti piiskopkond Cambrai piiskopkonnaga ja 7. sajandi alguses juhtus sama Tournai ja [[Noyoni piiskopkond|Noyoni]] piiskopkondadega.
6. sajandi lõpus loodi põhjas Dentelini hertsogkond, kus hiljem moodustus [[Neustria]]. Selles hertsogkonnas olid oletatavasti Boulogne'i, Terwaani, Atrechti, Tournai, Cambrai ja Noyoni piiskopkonnad, seega loodepiirkond Põhjamere ja Söemetsa vahel, ala, mille piirid olid väga sarnased hilisema Flandriaga. Dentelini hertsogkond oli mõeldud peamiselt sõjalise ja strateegilise hoiatusena friisi ja saksi sissetungide vastu. See oli [[Merovingid]]e riigi sõjalise kaitse nurgakivi. Aastal 600 oli [[Chlothar II]] (584–628) sunnitud Dentelini hertsogkonna ajutiselt [[Austraasia]]le loovutama, kuid pärast Austraasia kaksikmonarhia taastamist aastal 622/623 hertsogkond tagastati.
=== 7. sajand ===
6. sajandi lõpus ja 7. sajandil tekkis uus sissevool läänepoolsest [[Pas-de-Calais' departemang|Pas-de-Calais'st]]. See ala oli [[germaniseerimine|germaniseeritud]] 5. sajandil ning [[saksid]]e ja [[frangid|frankide]] järglased olid asunud tulevastesse Flandria ja [[Brabanti hertsogkond]]adesse. Tulid ka uued grupid germaani asunikke [[Madalmaad]]est ja [[Saksamaa]]lt. Nende uued asualad said sageli oma germaani juhtide nime, millele lisatud ''-inga haim''. ''-inga haim'' tähendas 'hõimu X asustust'. Näiteks: [[Petegem]] tulenes ''Petta-inga-haim'ist'', mis tähendas 'Petta hõimu asustust'.
Flandria kolonisatsioon ja germaniseerimine leidsid aset peamiselt 6. ja 7. sajandil. 7. sajandiks oli rahvaarv tõusnud piisavalt, et alustada religioosse, sõjalise ja haldusliku infrastruktuuri üleseshitusega. Keelevaldkonnas stabiliseerus olukord nii, et 8. sajandil võis tekkida suur [[Kakskeelsus|kakskeelne]] piirkond lineaarse [[keelepiir]]iga. [[Pas-de-Calais]]'s, mis oli kaua aega tihedalt asustatud, tekkis keelebarjäär 6.-7. sajandil, kuid 9. sajandil algas [[Romaniseerimine|romaniseerimis]]liikumine, mis on jätkunud tänapäevani.
Ristiusustamise katsed 6. sajandil piiskoppide, nagu [[Eleutherius Tournaist|Eleutherius]] ja [[Vedastus]], poolt nurjusid suuresti. Seega kasutati 8. sajandil erinevat strateegiat. Uus ristiusustamise katse tehti kuningas [[Dagobert I]] mõjul. Ta nimetas mitu pühendunud misjonäri oma kuningriigi lõunaosadest oma kuningriigi kuninglikesse valdustesse põhjaosas. Misjonärid said ülesande asutada siin kloostreid, mis pidid teenima kui [[kristlus]]e keskused paganlikus piirkonnas. Nendest keskustest alustati kohaliku elanikkonna kristlusse pööramist.
Aastal 649 asutas [[Audomar]] kloostri [[Saint-Omer|Sithiu]]s ([[Saint-Bertini klooster]]) ja aastal 680 asutas [[Aubertus]] [[Arras]]i lähistel [[Saint-Vaasti klooster|Saint-Vaasti kloostri]]. Elanikkonna ristiusustamine oli peamiselt misjonäride, nagu [[Amandus]] ([[Saint-Bavoni toomkirik|Saint-Bavoni klooster]] ja [[Saint-Pierre'i klooster (Gent)|Saint-Pierre'i klooster]] Gentis) ja [[Eligius]] (ranniku piirkond ja [[Antwerpen]]), töö. Oma eluloos mainis Eligius esmakordselt sõna 'Flandria', kui ta tegi 650. aasta paiku alal ringkäiku.
7. sajandil loodi Flaami territooriumidel esimesed ''[[Gau (haldusüksus)|gau]]d'' või ''pagid''. Gaud olid haldusüksused ''civitates'' jaoks. Gaud 7. kuni 8. sajandini moodustasid aluse Flandria krahvkonnale. ''[[Tournaigau|Pagus Tornacensis]]'' dateeritakse umbes aastast 580 ja 7. sajandist teame me ''pagus Cambracinsis'' aastast 663, ''pagus Taroanensis'' aastast 649 ja ''[[Brabantgau|pagus Bracbatensis]]'' sajandi lõpust. 8. sajandist teame me ''pagus Rodaninsis'' aastast 707, ''pagus Gandao'' 8. sajandi esimesest veerandist, ''pagus Mempiscus'' aastast 723 ja ''[[pagus Flandrensis]]'' umbes aastast 745. Viimaks arvestatakse ''[[pagus Austrebatensis]]'' ja ''pagus Curtracensis'' samuti Merovingide ''gaude'' hulka.
=== Karolingid ===
Aastal 751 õnnestus [[Karolingid]]est [[majordoomus]]tel Merovingid võimult eemaldada ja troon endile hõivata. Viimane Merovingist kuningas [[Childerich III]] pandi vangi hilisemasse [[Saint-Bertini klooster|Saint-Bertini kloostrisse]] Saint-Omeris ja tema pikad juuksed, kuningavõimu sümbol, lõigati maha.
[[Karl Suur]] järgnes oma isale [[Pippin Lühike]]sele Neustrias ja Austraasias ja pärast oma venna [[Karlmann (Frangi kuningas)|Karlmann]]i surma suutis ta kogu Frangi riigi taasühendada. Kuigi ta resideerus [[Aachen]]is, veetis ta enamuse ajast oma territooriumidel reisides. Aastal 811 kontrollis ta laevastikku, mille oli käskinud ehitada Boulogne'is ja Gentis kaitseks [[Viikingid|viikingite]] rünnakute vastu.
Tulevase Flandria piirkond oli majanduslikust seisukohast õitsev piirkond, rea sadamatega piki [[Schelde]] jõge: [[Gent]], [[Tournai]], [[Valenciennes]], [[Cambrai]] ja [[Lambres]] [[Douai]]s [[Scarpe]] jõel, ja mitme meresadamaga: [[Quentovic]], [[Boulogne]] ja ''Isère portus'', sadam [[Yser]]i jõesuus. Veelgi enam, piirkonnas oli mitu rikast kloostrit, nagu [[Saint-Bertini klooster]], [[Saint-Bavoni toomkirik|Saint-Bavoni klooster]], [[Saint-Amandi klooster]] ja [[Saint-Vaasti klooster]].
Karl Suure järglane oli tema poeg [[Ludwig Vaga]]. Juba Ludwigi eluajal alustasid tema kolm poega võitlust pärandi eest. Lõpuks sõlmisid nad mitu lepingut, millest aastal 843 sõlmitud [[Verduni leping]] oli otsustav. Need lepingud lõid [[Ida-Frangi riik|Ida-Frangi riigi]], [[Kesk-Frangi riik|Kesk-Frangi riigi]] ja [[Lääne-Frangi riik|Lääne-Frangi riigi]]. Lääne-Frangi riik, mille päris [[Charles II Paljaspea]], sisaldas esialgset Flandria krahvkonda, mis ulatus jämedalt [[Oudenburg]]i, [[Aardenburg]]i ja [[Torhout]]i vahele.
Pärast Kesk-Frangi kuningate väljasuremist jagasid Lääne- ja Ida-Frangi riikide valitsejad [[Meersseni leping]]uga aastal 870 Kesk-Frangi riigi omavahel. Nüüd oli Lääne-Euroopa jagatud kaheks pooleks: ühtne [[Lääne-Frangi riik]] (hilisem [[Prantsusmaa]]) ja [[Ida-Frangi riik|Ida-Frangi riigi]] vürstiriikide lõtv konföderatsioon, millest sai [[Saksa-Rooma riik]].
Põhjas olid need kaks riiki eraldatud [[Schelde]] jõega, mis eelnevalt eraldas Lääne-Frangi riigi [[Kesk-Frangi riik|Kesk-Frangi riigist]]. See eraldusjoon jäi muutumatuks kuni [[Karl V]] ajani.
▲=== Kasv 9., 10. ja 11. sajandil (864–1071) ===
[[Pilt:Institution of Baldwin I Bras de Fer, the first count of Flanders by Charles the Bald.jpg|thumb|Esimese Flandria krahvi Balduin I ametissepühitsemine Frangi kuninga Charles II Paljaspea poolt.]]
| 