Redaktsioon: 13. november 2017, kell 19:22 redigeeri Andrus Kallastu (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 14 813 muudatust →‎Stiiliteadlikkus ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 13. november 2017, kell 19:22 redigeeri eemalda Andrus Kallastu (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 14 813 muudatust →‎Stiiliteadlikkus Uuem muudatus →
59. rida: Klassikalisel ja romantilisel perioodil vähenes rääkimine muusikastiilide teooriast, kuid 19. sajandi lõpuks kujunesid seevastu välja tänapäevase muusikateaduse kui kultuuriloo ühe aladistsipliini põhiprobleemid. Adler (1855-1941) kirjeldas muusikaajalugu eelkõige stiiliajaloona. Stiili kui epohhi loova kontseptsiooni üle arutlesid hiljem ka Bücken, Mies, Riemann, Handschin, Gurlitt ja Schering. ~~Stiiliepoghhide~~Stiiliepohhide nimed võeti kunstiajaloost ja kirjandusest. Epohhidel põhinevas historiograafias on peamised saavutused Oxford Music History ja Nortoni seeria, mis sisaldavad muuhulgas Reese, Bukofzeri ja Einsteini uuringute tulemusi. Personaalstiilide uuringud, mis algasid 19. sajandi alguses Baini ja Winterfeldiga, jätkusid 20. sajandil Jeppeseni uurimusega Palestrinast (1922) ja Rosen uurimusega Haydnist, Mozartist ja Beethovenist (1971). 19. sajandi muusikateaduse oluliseks suunaks oli ka rahvakultuuri uurimine ning 20. sajandil arenes see välja etnomusikoloogia distsipliiniks. Muusikateaduse üks alussuundi on alati olnud ka muusikanäidete stiilianalüüs.

Muusikastiil: erinevus redaktsioonide vahel