Bernhard võtab kasutusele ka õpetuse [[figuratsioon]]ist (''Figurenlehre'') ja [[afekt]]idest (''Affektenlehre''). Neid kahte kontseptsiooni stilistiliste detailide ja väljenduslike eesmärkidega kombineerides kirjeldab ta tabavalt barokkmuusika esteetikat.
Kircher (Musurgia universalis, 1650) lõipakkus välja oma muusikastiilide süsteemi, mis sai omal ajal väga populaarseks. Ta eristas muusikastiile nende muusikalise eesmärgi, žanri, persooni, asukoha ja mooduse järgi. Isikust ja selle temperamendist sõltuvaid siile nimetas ta “muljestiilideks” (''stylus impressus''), kompositsioonitehnikast ja afektist sõltuvaid stiile “väljendusstiilideks" (''stylus expressus''). Hiljem eristas ta ka kirikustiili (''stylus ecclesiasticus''), kanoonilist stiili (''canonicus''), motetistiili (''motecticus''), fantaasiastiili (''phantasticus''), madrigalistiili (''madrigalescus''), melismaatilist stiili (''melismaticus''), koorilist teatraalset stiil (''choriacus sive theatralis'') ja insterumentaalstiili (''symphoniacus''). Teda järgisid ka Brossard (1703) ja J.G. Walther (1732).
Hilisbaroki üldiselt heakskiidetud muusikastiilide klassifikatsioonina kinnistusid kirikustiil (''stylus ecclesiasticus''), kammerstiil (''stylus cubicularis'') ja lavastiil (''stylus scenicus'').
