Muusikastiil: erinevus redaktsioonide vahel

Kahe praktika võrdlus leidub ka Donil (Compendio, 1635), kes räägib “vanast stiilist” (''stile antico'') ja modernsest stiilist (''stile moderno'') ning [[Christoph Bernhard]]il (Tractatus compositionis augmentatus, ca 1657), kes räägib “tõsisest kontrapunktist” ehk “vanast stiilist” (''contrapunctus gravis'', ''stylus antiquus'') ja “luksuslikust kontrapunktist” ehk “moodsast stiilist” (''contrapunctus luxurians'', ''stylus modernus'').

 

 

Kircher (Musurgia universalis, 1650) lõi oma muusikastiilide süsteemi, mis sai väga populaarseks. Ta eristas muusikastiile nende muusikalise eesmärgi, žanri, persooni, asukoha ja mooduse järgi. Isikust ja selle temperamendist sõltuvaid siile nimetas ta “muljestiilideks” (''stylus impressus''), kompositsioonitehnikast ja afektist sõltuvaid stiile “väljendusstiilideks" (''stylus expressus''). Hiljem eristas ta ka kirikustiili (''stylus ecclesiasticus''), kanoonilist stiili (''canonicus''), motetistiili (''motecticus''), fantaasiastiili (''phantasticus''), madrigalistiili (''madrigalescus''), melismaatilist stiili (''melismaticus''), koorilist teatraalset stiil (''choriacus sive theatralis'') ja insterumentaalstiili (''symphoniacus''). Teda järgisid ka Brossard (1703) ja J.G. Walther (1732).