Veiste katk: erinevus redaktsioonide vahel

1890. aasta viirusepuhang tappis 80-90% kõikidest Lõuna-Aafrika veistest ning ka [[Aafrika Sarv|Aafrika Sarve piirkonnas]] elutsevad veised.

 

18. sajandi alguses oli selgelt näga, et veiste katk sarnaneb suuresti rõugetele - sümptomid olid samad. Tollase Paavsti ihuarst, Giovanni Maria Lancisi, soovitas tappa kõik nakatunud ja nakkusega kokku puutunud loomad. Selline teguviis ei olnud aga väga populaarne ning leidis rakendust vaid vähesel määral sajandi esimeselt poolel. Hiljem toimiti nõnda mitmes riigis ja edukalt, vaatamata sellele, et see oli väga kulukas ja drastiline, mistõttu oli selle teostamieks vaja tugevat keskvõimu. Kuna antud meetodil oli palju varjukülgi, siis prooviti leida muud lahendust. Hakati uurima, kas oleks mõnda ravimit või saaks kuidagi haigust üldse ära hoida. Viidi läbi vahelduva eduga erinevaid katseid, kuid kuna midagi uut ei avastatud, siis hääbusid püüdlused vastumürki leida õige pea. Veiste katku aga oli jätkuvalt tohutuks probleemiks. Tolleaegsetel teadlastel olid puudulikud teadmised nakkushaiguste üldise leviku kohta.