Erinevus lehekülje "Klassikaline kitarr" redaktsioonide vahel

resümee puudub
P
 
Klassikalise kitarri ja selle repertuaari areng hõlmab rohkem kui nelja sajandit. Pilli ajaloole ja arengule on oma panuse andnud mitmed varasemad instrumendid, nagu renessansskitarr ehk [[gittern]], [[vihuela]] ja [[barokk-kitarr]]. Klassikalise kitarri populaarsus on aastate jooksul püsinud tänu kuulsatele [[interpreet]]idele, [[arranžeerija]]tele ja [[helilooja]]tele. Lühidalt võiks nimetada järgmisi: [[Gaspar Sanz]] (1640–1710), [[Fernando Sor]] (1778–1839), [[Mauro Giuliani]] (1781–1829), [[Francisco Tárrega]] (1852–1909), [[Agustín Barrios Mangoré]] (1888–1944), [[Andrés Segovia]] (1893–1987), [[Alirio Diaz]] (1923), [[Presti-Lagoya Duo]] (tegutses 1955–1967: [[Ida Presti]], [[Alexandre Lagoya]]), [[Julian Bream]] (1933) ja [[John Williams]] (1941).
 
==Häälestus==
Klassikalise kitarri standardhäälestus alates esimesest keelest on e, b, g, d, A, E. Kõlab oktaav madalamalt, kui noodis kirjas on.
 
==Mängimine==