Melchior Hoffmann: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
11. rida:
[[1525]]. aasta alguses tungis Hoffmanni toetav rahvamass Tartu Maarja kirikusse, ajas sealt välja katoliikliku preestri ning Hoffmann pidas kantslis radikaalse kõne, mille järel Tartus algas pildirüüste. See kulmineerus [[Tartu Toomemägi|Tartu Toomemäe]] vallutamisega, mille käigus mitmeid linnakodanikke surma sai ja Toomemäel asuvad toomhärrade majad ning [[Tartu toomkirik|toomkirik]] rüüstati. Järgnevalt oli Hoffmann Tartus kõige olulisem luterlik jutlustaja, kellele toeks saabus mõneks ajaks [[Sylvester Tegetmeyer]] Riiast, hiljem lisandus ka Tartus pidevalt viibivaid jutlustajaid.
 
Peagi tekkisid Hoffmannil teiste Liivimaa jutlustajatega vastuolud, sest ta hälbis üha enam luterlikust õpetusest ja toetus selle asemel müstitsismile ja nägemustele, jõudes viimaks selleni, et arvas, nagu suudaks vaid tema [[Piibel|Piiblis]] sisalduvat õigesti mõista. Lisaks sellele ei võtnud Hoffmann jutluste eest raha, elatades end käsitööga ja pidades end seetõttu palgalistest jutlustajatesjutlustajatest paremaks, keda ta nimetas kõhuteenriteks. [[1526]]. aasta kevadeks olid tülid paisunud niivõrd suureks, et Hoffmann pidi siirduma Wittenbergi, et oma luterlikkust Lutheri enda palge ees tõestada. Sealjuures reisis ta läbi Riia, kus tal õnnestus saada kohalike reformaatorite Tegetmeyeri ja [[Andreas Knopken]]i toetus. Ka Luther ja [[Johannes Bugenhagen]] pidasid Hoffmanni õpetust õigeks ja seetõttu saabus viimane võidukalt Tartusse tagasi. Kuid tülid Tartus süvenesid ja peagi asus teda ründama ka Tegetmeyer. 1526. aasta lõpus pidi ta Tartust lahkuma.
 
Seejärel asus Hoffmann ümber [[Tallinn]]a, kuid sealsed jutlustajad ja raad polnud huvitatud segadust külvavast jutlustajast, mistõttu ta pidi sealt lahkuma. Hoffmann tegutses seejärel [[Stockholm]]is saksa koguduse jutlustajana, kuid pälvis ka seal peagi koos [[Bernhard Knipperdolling]]iga radikaalse ja mitteluterliku tegelase maine. Seetõttu pidi ta peagi ka sealt lahkuma ning tegutses seejärel Taanis ja Põhja-Saksamaal. [[1529]]. aastal toimus tal dispuut Bugenhageniga, misjärel ta end lõplikult luterlusest lahti ütles. Hoffmannist sai seejärel üks anabaptistide juhte.