Heliplaat: erinevus redaktsioonide vahel

Omaaegsed heliplaadid pöörlemissagedusega 78 pööret minutis (või selle ümbruses) olid põhiliselt valmistatud [[šellak]]i ja mitmesuguste täidisainete nagu tahm ([[nõgi]]), peen mineraalipulber või muu sellise segust. Täidisaineid kasutati mitte ainult soovitud värvitooni saamiseks, vaid ka plaadi mehaanilise kulumiskindluse tõstmiseks. Kahjuks põhjustavad täiteained aga ka abrasiivsuse ja mürataseme tõusu.

Salvestusvagu nendel plaatidel on umbes 140...180 μm laiune, nende paigutustihedus raadiuse sihis on umbes 4 vagu millimeetrile. See annab 25 cm läbimõõdu puhul plaadi ühe külje mängimiskestuseks kuni 3 min 15 sekundit ja 30 cm läbimõõdu puhul kuni 4 minutit ja 30 sekundit.

Pöörlemiskiirusega 33 1/3 ja 45 pööret minutis pöörlevad plaadid, nende hulgas kõik kahekanaliselt salvetatud stereofoonilised plaadid on valmistatud polüvinüülkloriidist (ehk vinüülist), vinüliidist või muust sobivate omadustega plastist. Nendel on šellakplaatidega võrreldes märksa väiksemate mõõtmete salvestusvagu ja vastavalt on suurendatud ka salvestusvagude paiknemise tihedust (vähendatud spiraali sammu). Seetõttu neid hakati nimetama ka mikrokiriplaatideks, aga enam on nad tuntud kui kauamängivad plaadid, sest vagude tihedama paigutuse plaadi aeglasema pöörlemise tõttu mahutavad nad sama mõõdu juures mitu korda pikema salvestusehelisalvestuse.

Mikrokiriplaadi vagu on kuni 45 μm laiune. Plaadile mahub keskmiselt 8 ... 12 vagu millimeetrile. See annab 25 cm läbimõõdu puhul plaadi ühe külje mängimiskestuseks kuni 18 minutit ja 30 cm läbimõõdu puhul kuni 22 minutit, aga fonogrammile teatud piirangute rakendamise korral isegi üle 30 minuti. Selliste astla ja vao mõõtmete puhul on heli taasesitamine mõeldavilma plaati kahjustamata võimalik vaid astla väga väikese survejõu juures. (helipeaHelipea konstruktsioonist olenevalt on see tüüpiliselt vahemikus 70...5 mN, (see on 7...0,5 grammi). jaJa taasesitamine on võimalik ainult elektrilise helipea vahendusel.