|
[[Pilt:VictorVPhonograph.jpg|pisi|225px| Grammofon 20. sajandi algusest]]
[[Pilt:Portable 78 rpm record player.jpg|pisi|225px|Kohvergrammofon]]
'''Grammofon''' (kreeka k sõnadest γραμμα (''gramma)'' ’kirjutis’ ja φωνη (''phone'') ’hääl’, ’heli’) on [[seade]] heli taasesitamiseks [[heliplaat|heliplaadilt]]. <ref>http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=grammofon&F=M </ref>
[[:en:Emile Berliner|E. Berliner]] patentis horisontaalse salvestusviisi 1887. aastal (USA patent 372786) ja asendas [[fonograaf]]i silindrilise [[helikandja]] (trumli) kettakujulise kandjaga – [[heliplaat|heliplaadiga]] – ja patentisesitas selle 1887. aastal (USA patent 372786)seda nime all ''Gramophone'' (saksa kirjakuju ''Grammophon'' või ''Grammofon'') (1895). Plaadikujulise andmekandja oluline eelis oli võimalus hõlpsalt koopiaid valmistada ja plaatide masstootmist korraldada (fonograafi vahasilindri korral see võimalus praktiliselt puudus). Samuti lihtsustus taasesitusseadme ehitus, sest langes ära vajadus nõela etteandemehhanismi järele (mida vahasilinder vajas ka taasesitamisel).
Ent erinevalt fonograafist oli grammofon sellisel kujul ette nähtud üksnes helisalvestisehelisalvestiste taasesitamiseks. Esitatav heli muutus mõnevõrra puhtamaks ja tugevamaks selle tõttu, et helivõngetehelisignaalile taktisvastavalt ei muutu mitte vao sügavus (nagu fonograafis), vaid selle kõrvalekalle rõhtsihis (looklemise amplituud). Looklemise sagedus (vastavaltvastab heli tooni kõrgusele) ja amplituud (vastavaltvastab heli tugevusele).
Grammofonis libiseb nõel [[eboniit]]- või [[šellak]]plaati pressitud spiraalselt plaadi keskkoha poole koonduvas vaos, mille peenpeene looklemise lainelisus vastab salvestatud helivõnkumistele. Niisuguse mehaanilise [[fonogramm]]iga plaadi pöörlemisel kandub nõela võnkumine kõlakarpi paigaldatud membraanile, mis vao lainelisuse järgi võnkudes taastekitab heli. See juhitakse liigendi(te)ga torujuhtme kaudu heli suunavasse ruuporisse, mille abil taasesitatud heli tehakse kuulaja suunal tugevamaks ja sagedusalas ühtlasemaks. (Madalamate sageduste jaoks toimib ruupor ka kõlalauana). Ruupori laienev ristlõige toimib akustilise [[impedants]]i [[transformaator]]ina, mis muundab helirõhu muutused helikiiruse muutusteks. Kogu heli energia saadakse mehhanilise liikumise arvel, mistõttu plaadile ja nõelale mõjuvad suhteliselt suured jõud, põhjustades nende kiire kulumise.
Esimestes grammofonides pandi plaat pöörlema kas käsitsi vändates, vedrumootori abil või mõnedel juhtudel ka vihtidega ajami abil. Pöörlemiskiirus oli erinev ja seda sai mängimisel seadistada. Mõne aja pärast, eriti aga elektriajami kasutuselevõtmise järel kujunes enamkasutatavaks pöörlemiskiirus 78 p/min.
| 