Grammofon: erinevus redaktsioonide vahel

Lisatud 1427 baiti ,  4 aasta eest
resümee puudub
PResümee puudub
Resümee puudub
'''Grammofon''' (kreeka k sõnadest ''gramma'' ’kirjutis’ ja ''phone'' ’hääl’, ’heli’) on [[seade]] heli taasesitamiseks [[heliplaat|heliplaadilt]]. <ref>http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=grammofon&F=M </ref>
 
[[:en:Emile Berliner|E. Berliner]] asendas [[fonograaf]]i silindrilise [[helikandja]] (trumli) kettakujulise kandjaga – [[heliplaat|heliplaadiga]] – ja patentis selle 1887. aastal (USA patent 372786) nime all ''Gramophone'' (saksa kirjakuju ''Grammophon'' või ''Grammofon''). Plaadikujulise andmekandja oluline eelis oli võimalus hõlpsalt koopiaid valmistada ja plaatide masstootmist korraldada (fonograafi vahasilindri korral see võimalus praktiliselt puudus),. samutiSamuti lihtsustus seadmetaasesitusseadme ehitus, sest langes ära vajadus nõela etteandemehhanismi järele. Ent erinevalt fonograafist oli grammofon ette nähtud üksnes helisalvestise esitamiseks. Esitatav heli muutus puhtamaks ja tugevamaks selle tõttu, et helivõngete taktis ei muutu mitte vao sügavus (nagumida fonograafis),vahasilinder vaidvajas selleka rõhtsihis looklemise sagedus (vastavalt heli kõrguseletaasesitamisel). ja amplituud (vastavalt heli tugevusele).
 
Ent erinevalt fonograafist oli grammofon ette nähtud üksnes helisalvestise taasesitamiseks. Esitatav heli muutus mõnevõrra puhtamaks ja tugevamaks selle tõttu, et helivõngete taktis ei muutu mitte vao sügavus (nagu fonograafis), vaid selle rõhtsihis looklemise sagedus (vastavalt heli kõrgusele) ja amplituud (vastavalt heli tugevusele).
Grammofonis libises nõel [[eboniit]]- või [[šellak]]plaati pressitud spiraalses vaos, mille lainelisus jäljendab helivõnkeid. Niisuguse mehaanilise [[fonogramm]]iga plaadi pöörlemisel kandub nõela võnkumine membraanile, millega ühendatud kõlakarbis tekkiv nõrk heli tugevneb ruuporis. Selle laienev ristlõige toimib akustise [[impedants]]i [[transformaator]]ina, mis muundab helirõhu muutused helikiiruse muutusteks.
 
Grammofonis libiseslibiseb nõel [[eboniit]]- või [[šellak]]plaati pressitud spiraalsesspiraalselt plaadi keskkoha poole koonduvas vaos, mille peen lainelisus jäljendabvastab helivõnkeid.salvestatud helivõnkumistele. Niisuguse mehaanilise [[fonogramm]]iga plaadi pöörlemisel kandub nõela võnkumine kõlakarpi paigaldatud membraanile, millegamis ühendatudvao kõlakarbislainelisuse tekkivjärgi nõrkvõnkudes taastekitab heli. See juhitakse liigendi(te)ga torujuhtme kaudu heli suunavasse ruuporisse, mille abil taasesitatud heli tehakse kuulaja suunal tugevamaks ja sagedusalas ühtlasemaks. (Madalamate sageduste jaoks toimib ruupor tugevnebka ruuporiskõlalauana). SelleRuupori laienev ristlõige toimib akustiseakustilise [[impedants]]i [[transformaator]]ina, mis muundab helirõhu muutused helikiiruse muutusteks.
Esimestes grammofonides pani plaadi pöörlema kiirusega 78 p/min üleskeeratav vedru. Ühest üleskeeramisest piisas ühepoolselt plaadilt (Ø 10 tolli) umbes 3-minutise pala ärakuulamiseks. Kahepoolne plaat ilmus aastal 1904, nn kauamängiv vinüülplaat (Ø 12 tolli, 33 p/min) 1948.
 
Esimestes grammofonides pandi plaat pöörlema kas käsitsi vändates, vedrumootori abil või mõnedel juhtudel ka vihtidega ajami abil. Pöörlemiskiirus oli erinev ja seda sai mängimisel seadistada. Mõne aja pärast, eriti aga elektriajami kasutuselevõtmise järel kujunes enamkasutatavaks pöörlemiskiirus 78 p/min.
1920. aastatel hakkas akustiline võimendussüsteem asenduma elektrilisega: nõelaga helipea muundas mehaanilise võnkumise [[elektrisignaal]]iks, mida võimendas [[elektronlamp]]võimendi ja tegi kuuldavaks [[valjuhääldi]]. Vedruajam asendus [[elektriajam]]iga.
 
Ühest vedru üleskeeramisest piisas plaadi ühe poole ehk Ø 10 tolli plaadi puhul umbes 3-minutise pala ärakuulamiseks. Kahepoolne plaat ilmus aastal 1904.
1950. aastatel muutus mehaanilist fonogrammi elektrisignaaliks muundav seade (ilma [[võimsusvõimendi]] ja [[kõlar]]ita) omaette üksuseks plaadimängija nimetuse all. Kui 1980. aastatel jõudis müügile [[CD]]-plaadimängija, tuli võtta kasutusele pikem nimetus [[vinüülplaadimängija]] (vinüül, täpsemalt [[polüvinüülkloriid]], on heliplaadi materjalina kasutusel 1948. aastast).
 
Nn kauamängiv vinüülplaat (Ø 12 tolli, 33 p/min) ehk LP-plaat (Long Play) ilmus aastal 1948. Aasta hiljem ilmus ka väiksem versioon (Ø 7 tolli, 45 p/min) ehk nn. singel-plaat. Kasutati ka vahepealset mõõtu (Ø 10 tolli, 33 p/min) plaati ehk EP-plaati (Extended Play).
 
1920. aastatel hakkashakkati mehhaanilise taasesitussüsteemi (tuntud ka kui akustiline võimendussüsteem) asendumaasendama elektrilisega:, nõelagamilles nõel helipeakoos muundashelipeaga muundasid mehaanilise võnkumise sellele vastavaks [[elektrisignaal]]iks, mida võimendasvõimendati [[elektronlamp]]võimendi ja tegitehti kuuldavaks [[valjuhääldi]] abil. VedruajamVedruajami asemel hakati plaadialuse (''turntable'') pöörlemapanekuks asenduskasutama [[elektriajam]]iga<nowiki/>it.
 
1950. aastatel hakati mehaanilist fonogrammi elektrisignaaliks muundavat seadet teostama omaette konstruktiivse üksusena plaadimängija nimetuse all. Tavaliselt olid need siis ilma [[võimsusvõimendi]](te) ja [[kõlar|kõlari(te)ta]], mistõttu neid tuli kasutada koos mõne sobiva elektroakustilise (tavaliselt Hi-Fi) süsteemiga.
 
Kui 1980. aastatel jõudis müügile [[CD]]-plaadimängija, tuli eri tüüpi plaadimängijate eristamiseks võtta kasutusele pikem nimetus [[vinüülplaadimängija]] (vinüül, täpsemalt [[polüvinüülkloriid]], on heliplaadi materjalina kasutusel 1948. aastast). Tavaliselt mõeldakse plaadimängija all siiski kõiki mehhaanilise analooghelisalvestusega plaatide taasesitamise seadmeid ja digitaalsete plaatide CD-de mängijaid nimetatakse CD-mängijateks (''CD-player'').
 
Plaadimängija võis ka kuuluda raadiovastuvõtjaga ühte seadmesse ja aparaati tunti siis radioolana.
2905

muudatust