Analoogsignaal: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
15. rida:
Teiseks analoogsignaalide kasutamise eeliseks on see, et nende töötlemiseks saab kasutada suhteliselt lihtsaid [[signaalitöötlus]]<nowiki/>e vahendeid.<ref name="butter" /> Näiteks saab signaalide suurust muuta võimendamise teel ja sagedusala saab mürade nõrgestamiseks piirata suhteliselt lihtsate madalpääsfiltritega.
Helisignaali puhul pole analoogsignaali kujul esitatud heli tänapäevaste vahendite kasutamisel digitaalsest esitusest praktiliselt üldse halvem. Kuna helisalvestuse tegemisel kasutatakse samu mikrofone ja taasesitamisel samu elektroakustilisi seadmeid, siis tavakuulaja jaoks pole kõrgekvaliteediline analoogsalvestus ja digitaalsalvestus (või vastavad signaaliedastused) eristatavad. Kõrge helikvaliteedi puhul osutub analoogsalvestus tihti mingis mõttes paremaks ja on seetõttu paljude asjatundjate poolt eelistatud variant. Eriti palju parem on heli analoogesitus ([[grammofon]], [[magnetofon]], ja ka [[FM-raadio]]) aga võrdluses kompresseeritud digitaalset helisalvestust ja heliedastust kasutavate lahendustega ([[MP3|mp3]], digitaal-/[[Internetiraadio|Interneti-raadio]], [[digi-TV]], digi-filmid/-kino). See paremus ei pruugi muidugi ilmneda igapäevases kasutuses (helitaustana kuulamisel), küll aga originaalhelide tasemel taasesitamisel (sellisel helitugevuse tasemel, nagu see on/oli kontserdil või stuudios).
Videosignaali puhul on analoodsignaali kasutamisel eeliseks suur liigsus, mis tuleneb pildikaadrite paljukordses skaneerimises (tavaliselt 25 kaadrit sekundis). Selle tõttu on hea pildi kvaliteedi korral nõutav lai sagedusriba (4...8 MHz vastavalt 500...800 realise pildi puhul). Heledus- ja värvussignaali osas vastab analoogsignaalil põhinev TV ja videosalvestus 6...8 bitisele digitaalesitusele.
| |||