Austria: erinevus redaktsioonide vahel

== Ajalugu ==▼

{{vaata|Austria ajalugu}}▼

Esiajal oli Kesk-Euroopa suures osas asustatud keldi hõimudega, kes organiseerusid omavahel lõdvalt seotud pealikuvõimuga valdusteks. 1. sajandil p Kr vallutasid roomlased keldi kuningriigi Noricumi ja muutsid selle oma impeeriumi provintsiks. Praeguses Ida-Austrias asuv Petronell-Carnuntum oli umbes 400 aasta vältel tähtis sõjaväelaager ja Ülem-Pannoonia provintsi keskus. Hiilgeaegadel võis seal elada kuni 50 000 inimest<ref name="GyluX" />▼

Pärast Rooma riigi langemist asustati Austria alad baieri, slaavi ja avaari hõimude poolt<ref name="3WdEU" />. 788. aastal vallutas piirkonna Karl Suur, kes liitis selle Ida-Frangi riigiga. Järgnesid kolonisatsioon ja ristiusustamine. Tänapäeva Austria tuumikalad, tollal tuntud kui Marchia orientalis, läänistati 976. aastal krahv Leopold Babenbergile<ref name="6EBtz" />. Esimene kirjalik allikas, mis sisaldab nimetust Austria/Ostarrichi, viitabki Babenbergide valdustele. 1156. aastal antud ''Privilegium Minus'''ega muudeti Austria hertsogkonnaks. 1192. aastal omandasid Babenbergid ka Steiermargi. Nende meesliin lakkas hertsog Friedrich II surmaga aastal 1246<ref name="3j2rn" />. Lühikeseks ajaks haaras pärijata jäänud Austria, Steiermargi ja Kärtneri hertsogkondade üle kontrolli Böömi kuningas Ottokar II. 1278. aastal sai ta Dürnkruti lahingus lüüa Rudolf I Habsburgi vägedelt. Habsburgidest sai Austria valitsev dünastia kuni Esimese maailmasõja lõpuni<ref name="CurAz" />. ▼

===Keskaeg===▼

Alates 14.-15. sajandist hakkasid Habsburgid koondama enda kätte naaberalasid. 1438. aastal valiti Austria hertsog Albert V oma äia Sigismundi järglaseks Püha Rooma keisri troonil. Sellest ajast alates jäi keisrivõim Habsburgide kätte (ühe lühikese erandina 18.sajandil). Samal ajal koondus Haburgide kätte ka alasid, mis asusid Austriast eemal. 1477. aastal abiellus keiser Friedrich III ainus poeg ertshertsog Maximilian Burgundia riigi pärija Mariaga. Selle abielu kaudu omandasid Habsburgid Madalmaad. Maximiliani ja Maria poja Philip Ilusa abielu Kastiilia ja Aragoni pärija Joannaga tõi Habsburgidele Hispaania koos selle valdustega Itaalias, Aafrikas ja Uues Maailmas<ref name="fYg1R" />. 1526. aastal, pärast Mohácsi lahingut, omandas Austria Böömi kuningriigi ning selle osa Ungarist, mis jäi välja Türgi sultani võimu alt. Türklaste edasitung Balkanilt tõi kaasa pidevad kokkupõrked kahe impeeriumi vahel. Lõuna-ja Ida-Austriasse toimus mitukümmend sissetungi rüüstamise, põletamise ja orjade võtmisega<ref name="RKpPZ" />.▼

[[Pilt:Vienna Battle 1683.jpg|thumb|[[Viini lahing]] (1683)]]▼

===17.-18. sajand===▼

1683. aastal kaitsesid mitme Euroopa riigi ühendväed Poola kuninga Jan Sobieski juhtimisel edukalt Viini türklaste eest. Leopold I valitsusajal (1657–1705) jooksul omandas Austria järkjärgult kontrolli kogu Ungari üle (lõplikult Karlowitzi rahuga 1699). Järgmise keisri Karl VI ajal seisid Habsburgid silmitsi meesliini hääbumisega ning pidid loobuma mitmetest varasematest pretensioonidest. Vastutasuks Pragmaatilise sanktsiooni tunnustamise eest (millega sai keisri pärijaks vanim tütar [[Maria Theresia]]) pidi Austria loovutama erinevaid territooriume ja eesõigusi<ref name="CNFfg" />. Samal ajal algas seoses Preisimaa esilekerkimisega Austria-Preisi vastasseis ja konkurents ülemvõimu pärast Saksa aladel. Koos Venemaa ja Preisimaaga osales Austria Poola esimeses ja kolmandas jagamises (vastavalt 1772 ja 1795). ▼

===19. sajand===▼

Prantsuse revolutsiooni järel osales Austria Prantsusmaa-vastases koalitsioonis. Napoleoni keisriks kroonimine ja tema sõjaline edu Euroopas viisid Püha Rooma riigi likvideerimiseni 1806. aastal. Seda ennetades rajas keiser Franz II aastal 1804 oma pärusvaldustest Austria keisririigi (Austria keisrina Franz I). Austria kuulus koalitsiooni, mis kukutas 1814. aastal Napoleoni ja lõpetas sõjad Prantsusmaaga<ref name="Kx2RR" />. Järgnenud [[Viini kongress|Viini kongressil]] 1815 kuulus Austriale kui ühele Euroopa suurvõimule juhtiva roll. Samal aastal asutati Austria eesistumisel [[Saksa Konföderatsioon]].▼

▼

Saksa alade lahendamata sotsiaalsed, poliitilised ja rahvuslikud vastuolud viisid revolutsioonide laineni 1848. aastal. Selle järel võeti poliitiline suund Saksamaa ühendamisele<ref name="gpmw6" />, mis võinuks teostuda kas Suur-Saksamaa või Suur-Austria kujul. Uus kroon pakuti Preisi kuningale Friedrich Wilhelm IV-le, kuid Austria ei soovinud loovutada oma saksakeelseid alasid moodustatavale Saksa impeeriumile ega lakata pretendeerimast juhtpositsioonile Saksa maade seas. Lisandus tüli Schleswig-Holsteini pärast. 1866. aastal viis see Austria-Preisi sõjani, mis lõppes Austria jaoks kaotusega Königgrätzi lahingus. Austria oli sunnitud lahkuma Saksa Konföderatsioonist ning jäi edaspidi Saksamaa poliitikast eemale<ref name="X4j0v" />. Vastukaaluks lüüasaamisele reorganiseeriti keisririik 1867. aastal [[Austria-Ungari]] kaksikmonarhiaks (Austria keiser Franz Joseph I sai samaaegselt ka Ungari kuningaks)<ref name="J12XU" />. ▼

Lisaks austerlastele ja ungarlastele hõlmas riik arvukalt slaavi rahvaid (horvaadid, tšehhid, poolakad, russiinid, serblased, slovakid, sloveenid, ukrainalsed), lisaks mitmed [[Itaalia]] ja [[Rumeenia]] alasid. Seadusi avaldati kaheksas eri keeles ning asjaajamine ja koolide õppetöö toimusid rahvuskeeltes. Sellele vaatamata raskendasid paljurahvuselise impeeriumi valitsemist rahvuslikud liikumised, millele võimud olid sunnitud vastama salapolitsei tugevdamisega<ref name="MYYXs" />. ▼

[[File:Austro-Hungarian Monarchy (1914).svg|pisi|Austria-Ungari, 1914]]▼

=== 20. sajand===▼

1908. aastal okupeeris Austria Türgile kuuluva Bosnia ja Hertsegoviina. Rahvuslikud ja poliitilised pinged Balkanil viisid troonipärija [[Franz Ferdinand|Franz Ferdinandi]] atentaadini [[Sarajevo|Sarajevos]] 1914, mida juhtivad Austria poliitikud kasutasid ära [[Serbia|Serbiale]] sõja kuulutamiseks. See viis omakorda [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] puhkemiseni. Aastatel 1914–1918 hukkus enam kui miljon Austria-Ungari sõdurit ning sõja tulemusena lakkas impeerium olemast<ref name="KRgli" />. Oktoobris 1918 moodustasid keiserliku Austria ''Reichsrat'''i austerlastest liikmed Saksa-Austria Ajutise Rahvuskogu (Provisorische Nationalversammlung für Deutschösterreich), mis moodustas valitsuse (Staatsrat). Uus valitsus keeldus osalemast Itaaliaga peetavatel kõnelustel vaherahu sõlmimiseks, jättes seeläbi vastutuse sõja lõpetamise eest ainuüksi keiser [[Karl I|Karl I-le]] ja tema administratsioonile. 11. novembril 1918 (samal päeval, mil lõppes sõda liitlaste ja Saksamaa vahel) avaldas keiser uue ja vana valitsuse nõuandel proklamatsiooni, millega tunnistas rahva õigust valitsemisvormi valikul ning loobus riigiasjades osalemast. Hoolikalt sõnastatud dokumendis ei maininud keiser troonist loobumist<ref name="Aoupt" />. Järgmisel päeval kuulutati välja [[Saksa-Austria]] riik (Staat Deutschösterreich), mille eesmärgina nähti ühinemist Saksamaaga<ref name="Wn7yO" />▼

Sõjajärgne olukord Kesk-Euroopas fikseeriti Saint-Germaini rahulepinguga 1919. aastal (Austria jaoks) ja Trianoni lepinguga 1920. aastal (Ungari jaoks). ▼

Rohkem kui 3 miljonit saksa keelt rääkivat endist Austria alamat leidsid ennast elavat vähemustena uutes rahvusriikides (Tšehhoslovakkias, Jugoslaavia, Ungari, Itaalia) väljaspool Austria vabariiki. [[Böömimaa]] (Sudeedimaa) ja suur osa [[Tirool|Tiroolist]] läksid rahulepinguga vastavalt Tšehhoslovakkiale ja Itaaliale. Rahulepinguga keeldusid liitlased Saksa-Austria ühendamisest Saksamaaga, kartes viimase liigset tugevnemist. Liitlaste nõudmisel muudeti ka riigi nimi 1919. aasta lõpul Austria vabariigiks (Republik Österreich). Suures osas jäi püsima Austria impeeriumiaegne piir Serbia, Horvaatia ja Sloveeniaga (mis hiljem moodustasid Jugoslaavia)<ref name="CBHwc" />.▼

=== Sõdadevaheline periood ja Teine maailmasõda===▼

1922. aastal garanteeris Rahvasteliit Austriale antavaid rahvusvahelisi laene oma inflatsiooni ohjeldamiseks, riigipankroti vältimiseks ja majanduse taastaimiseks. Senine rahaühik kroon asendati šillingiga (suhtega 10 000:1) 1925. aasta rahareformi käigus<ref name="Nrv9y" />. Aastatel 1925–1929 nautis Austria majandus lühikest õitseaega, mil stabiilset šillingit nimetati kujundlikult Alpi dollariks. Uus tagasilöök tuli seoses USA börsikrahhiga 1929 (nn [[must teisipäev]]).▼

[[Esimene Austria vabariik]] kestis kuni 1933. aastani, mil kantsler Engelbert Dollfuss kehtestas Itaalia fašismiga sarnaneva autokraatliku režiimi. Toonased suurparteid, sotsiaaldemokraadid ja konservatiivid, omasid mõlemad paramilitaarseid üksusi. Sotsiaaldemokraatide ''Schutzbund'' kuulutati pärast pööret illegaalseks, kuid kodusõja puhkemise tõttu ei saadud seda laiali saata<ref name="ToenU" />. 1934 keelati sotsiaaldemokraatliku partei tegevus, paljud selle liikmed vangistati või emigreerusid. Mais 1934 kehtestasid nn austrofašistid uue konstitutsiooni (''Maiverfassung''), mis tugevdas Dollfussi võimu. Dollfuss tapeti 25. juulil 1934 natside riigipöörde katse käigus<ref name="9tyay" />. Tema järglane, kantsler Kurt Schuschnigg suutis Austria iseseisvust mõnda aega alal hoida. 12. märtsil 1938 võtsid Austria natsid üle valitsuse, samal ajal kui Saksa väed riigi okupeerisid. Päev hiljem, 13. märtsil 1934 kuulutati ametlikult välja Austria liitmine Saksamaaga ([[Anšluss|Anschluss]]). 10. aprillis toimusid parlamendivalimised Reichstag'i referendum (osalesid üksnes Natsionaalsotsialistliku partei kandidaadid). Ühtlasi kujutasid valimised endast referendumit, mis pidi tagantjärele kinnitama Austria liitmise Saksamaaga ühtseks [[Suursaksa Riik|Suursaksa riigiks]] (Kolmas ''Reich''). Ametlike tulemuste järgi oli osalusprotsent 99,5%, kellest 98,9% vastasid jaatavalt<ref name="KFHd7" />. Iseseisvuse kaotanud Austria nimetati ümber Ostmark'iks, 1942. aastal Alpi-Doonau Ringkonnaks (''Alpen-Donau Reichgaue''). Kohe algas spontaanne juutide tagakiusamine, millele peagi anti ka seaduslik õigustus. Mitmed prominentsed natsipartei liikmed (Adolf Hitler, Ernst Kaltenbrunner, Arthur Seyss-Inquart, Franz Stangl) olid päritolult austerlased<ref name="CPNCC" />.▼

13. aprillil 1945, pisut enne Kolmanda ''Reich'''i kokkuvarisemist, langes Viin Nõukogude vägede kätte. 27. aprillil 1945 kuulutasid kolme partei (sotsiaaldemokraadid, konservatiivid ja kommunistid) esindajad iseseisvusdeklaratsiooniga Austria [[Suursaksa Riik|Suur-Saksamaa]] koosseisust eraldanuks. Samal päeval kinnitati Stalini eelneval heakskiidul ametisse ajutine valitsus eesotsas kantsler Renneriga<ref name="7AvrI" />. Ühtlasi taastati varasem Dollfussi eelne konstitutsioon. Ehkki osa Lääne- ja Lõuna-Austriast oli endiselt Saksa vägede kontrolli all, loetakse 27. aprilli Austria Teise vabariigi asutamise päevaks. Aastatel 1939–1945 hukkus umbes 260 000 austerlast. Holokaustis hukkunud Austria juutide arvu hinnatakse 65 000-le, sõja eel riigist põgenenuid oli umbes 140 000. Hilisemad valitsused on tunnistanud tuhandete austerlaste osalemist tõsistes sõjakuritegudes.▼

<br />▼

=== Teise maailmasõja järel===▼

Sarnaselt Saksamaaga jagati ka Austria liitlaste vahel okupatsioonitsoonideks. Pealinn Viin asus Nõukogude tsoonis. Kuna lääneliitlased tunnustasid Renneri valitsust (pärast mõningaid kahtlusi, et tegemist on Stalini marionetiga), välditi riigi jagamist kaheks, nagu toimus Saksamaal. Austriat käsitleti kui liitlaste poolt Natsi-Saksamaa okupatsioonist vabastatud maad<ref name="r8t8t" />. Järgnesid aastaid kestnud läbirääkimised liitlastega, mida mõjutas vahepeal alanud [[Külm sõda]]. 15. mail 1955 sõlmiti Austria valitsuse ja liitlaste vahel [[Austria riigileping]], millega taastati Austria täielik iseseisvus. 26. oktoobril 1955, pärast kõigi liitlasvägede lõplikku väljaviimist, deklareeris Austria parlament riigi neutraalsust rahvusvahelistes konfliktides<ref name="zaPgv" />.▼

Teise vabariigi poliitiline süsteem tugineb 1945. aastal taastatud konstitutsioonile. Seda iseloomustab põhimõte, et kõige tähtsamad poliitilised ametikohad jagunevad Sotsiaaldemokraatliku ja Rahvapartei liikmete vahel (''Proporz'')<ref name="TlHPb" />. Arvestatavate huvigruppide (töölised, ettevõtjad, farmerid jt) esindajatega konsulteeritakse kogu seadusandliku protsessi vältel, mis garanteerib vastuvõetud seaduste laialdase konsensuse<ref name="Ltir4" />. Alates 1945. aastast on Austrias valitsenud kas nn Suur Koalitsioon (konservatiivid ja sotsiaaldemokraadid) või nn Väike Koalitsioon (üks eelnimetatutest koos mõne väiksema erakonnaga). Ühe partei enamusvalitsus on olnud aastatel 1966–1970 (konservatiivid) ja 1970–1983 (sotsiaaldemokraadid). ▼

1986–1992 oli Austria presidendiks Kurt Waldheim, endine Wehrmachti luureohvitser. Talle ametiajal esitatud kahtlustused sõjakuritegudes käivitasid intensiivse diskussiooni Austria natsimineviku üle<ref name="26NKG" />.▼

Gorbatšovi võimuletulekuga Nõukogude Liidus kadus vajadus hoida rangelt neutraalset positsiooni ida ja lääne vahel. 1987. aastal algasid kõnelused Austria lähenemise üle Euroopa Ühendusele. 1994. aastal toimunud referendumil pooldas 67% osalenutest Austria ühinemist Euroopa Liiduga alates 1. jaanuarist 1995. Riigi sõjalise koostöö ja rahvusvahelistesse sõjalistesse organisatsioonidesse kuulumise suhtes on peamised parteid eri meelt: sotsiaaldemokraadid (Sozialdemokratische Partei Österreich, SPÖ) ei välista seda, kuid konservatiivid (Österreichische Volkspartei, ÖVP) eelistavad neutraliteedi jätkumist. 1998. aastal oli Austria Euroopa Liidu eesistujamaa, 1999. aastal liitus [[euroala|euroalaga]]. Samal ajal osutus valimistel edukaks Euroopa Liidu vastaseid jm parempoolseid meeleolusid koondanud Austria Vabaduspartei (Freiheitliche Partei Österreich FPÖ), mis oli aastatel 2000–2004 valitsuskoalitsioonis konservatiividega<ref name="SvvvF" />.▼