Erinevus lehekülje "Eesti kaitsevägi" redaktsioonide vahel

Teise maailmasõja eelõhtul oli Eesti sõjaväes 1500 ohvitseri, 2400 kaadriallohvitseri ja 12 000 ajateenijat. Väljaõpetatud reserv küündis 147 000 meheni, kellest 43 000 olid kaitseliitlastena pidevas treeningus.
;Okupatsioonid II maailmasõja ajal ja relvastud vastupanuliikumine
Olude sunnil sõdisid eestimaalased Saksa [[Wehrmacht]]i, [[Relva SS]]i, Soome sõjaväe või Nõukogude Liidu [[Punaarmee]] mundris. Pärast seda, kui sügisel 1944 asendus [[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa Kolmanda Riigi okupatsioon]] Eestis [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)|Nõukogude okupatsioon]]iga, hajusid tuhanded eestlased metsadesse ja jätkasid sissisõja taktikaga vastupanu. Alles 1950. aastatel suutsid Nõukogude okupatsioonivõimud massterrori abil murda metsavendade vastupanu, kasutades selleks [[Vastupanutegevus ENSVs|vastupanuliikumise]] ([[metsavend]]luse) toetusbaasi – maaelanike [[märtsiküüditamine|massideporteerimist]] janing NKVD [[hävitusagent]]e ningja sõjalisi operatsioone.
;Omariikluse ja kaitsejõudude taastamine
Eesti taasiseseisvumisel [[20. august]]il [[1991]] algas Eesti relvajõurelvajõudude taastamine nagu 1918. aastalgi [[Kaitseliit|Kaitseliidust]], mis rahvaalgatuse korras [[17. veebruar]]il [[1990]] ellu äratati. 4. septembril 1991 taastati Kaitseliit ka juriidiliselt ja arvati 28. aprillil 1992 [[Eesti Kaitsejõud]]ude koosseisu.
3. septembril 1991 võttis [[Eesti Vabariigi Ülemnõukogu]] vastu otsuse üldisest kaitseväeteenistuse kohustusest ja 31. oktoobril algas kaitseväe loomine Peastaabi kui operatiivjuhtimise organi formeerimisest toonase koloneli [[Ants Laaneots]]a juhtimisel.
[[13. aprill]]il [[1992]] loodi kaitsepoliitika kõrgeima organina [[Kaitseministeerium]], esimeseks kaitseministriks sai [[Ülo Uluots]].
[[27. juuli]]l 1992 sai kolonel Ants Laaneots [[Kaitsejõudude Peastaabi ülem]]aks ning 1993. aasta [[4. mai]]l kinnitas riigikogu[[Riigikogu]] kaitseväe juhatajaks Ameerika Ühendriikide maaväe erukolonelerukoloneli [[Aleksander Einseln]]i.
31. augustil 1994 lahkusid Vene väed lõplikult Eestist.
 
Kaitseväe taasloomisel tuli kasutada esmalt ära kogemusedkasutada [[Nõukogude armeestArmee]]st saadud kogemused, aga samuti hakati juhtivate ohvitseride initsiatiivil uurima ja võimalust mööda rakendama 1930. aastail Eesti Kalitseväes ja Eesti Sõjaväes kehtinud määrustikke ning terminoloogiat. Oma sisendi andsid muuhulgas 2.Teise maailmasõja päevil Saksa ja Soome sõjavägedessõjaväes teeninud endised vormikandjad. Suur puudus oli haritud ja kogenud ohvitseridest ning vanemallohvitseridest. Riviohvitsere hakati esmalt vabatahtlikest (kel polnud sageli kõrgharidust, kuid kes olid läbinud ajateenistuse) kiirkorras ette valmistama mõnekuulistel Peastaabi Ohvitseride Kursustel, mis toimusid veel kuni 1990. aastate lõpuni. 1990. aastate keskpaiku avanes võimalus suunata mitmeid tulevasi ohvitsere ja allohvitsere õppima Soome kaitseväe õppeasutustesse, hiljem ka lääneriikidesse. Samuti käivitati kaadriohvitseride ja -allohvitseride nõuetekohaseks ettevalmistamiseks vajalikud õppeasutused Eestis.
 
Suur puudus oli Kaitsejõududekaitsejõudude algusaastatel ka relvastusest, tehnikast ja varustusest. Esimene suurem partii vene süsteemis automaatrelvi, kuulipildujaid ja granaadiheitjaid saadi Rumeeniast ja Hiinast. Tehnikana kasutati algul peamiselt lahkuvalt Vene armeelt üle võetud transpordivahendeid, kuid peagi saabusid esimesed militaarsõidukid ka abi korras lääneriikidest, eriti endise Ida-Saksamaa varudest.
 
== Viited ==