Erinevus lehekülje "Eesti kaitsevägi" redaktsioonide vahel

Märgised: Mobiilimuudatus Mobiilirakenduse kaudu
Poliitilised eeldused [[Eesti rahvusväeosad|Eesti rahvusväe]] loomiseks avas 1917. aastal Venemaal toimunud [[Veebruarirevolutsioon]]. Tänu kiirele ja energilisele asjaajamisele said eesti liidrid 1917. aasta aprillis loa eesti päritoluga sõjaväelaste koondamiseks kodumaale. 1917. aasta novembris otsustas [[Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee]] koondada üksikud rahvusväeosad Eesti Diviisiks, mille ülemaks valiti suurte juhtimiskogemustega alampolkovnik [[Johan Laidoner]].
;Põrandaalune organiseerimistöö I maailmasõja ajal
[[24. veebruar]]il 1918 kuulutas [[Eesti Päästekomitee]] seadusliku rahvaesinduse – [[Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu|Maapäev]]a – nimel Eesti iseseisvaks vabariigiks, kuid 1918. aasta veebruaris algas [[Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)|Saksa okupatsioon]] ja vastmoodustatud Eesti rahvusväeosad saadeti okupatsioonivõimude korraldusel laiali. Lubati moodustada ainult 3000-mehelisemeheline [[Tallinna Omakaitse]].
11. novembril 1918 alistus Saksamaa lääneliitlastele ja Tallinnas asus taas tegevusse Ajutine Valitsus, mille reaalseks toeks oli kindral [[Ernst Põdder|Põdder]]i juhitud [[Kaitseliit]].
;Vabadussõda
12. novembril 1918 otsustas Ajutine Valitsus luua ka [[regulaarsõjavägi|regulaarsõjaväe]], mille juhtorganiks oli [[Eesti Diviisi Staap]] kindral Larka juhtimisel. [[28. november|28. novembril]] tungisid Punaarmee väeosad üle Narva jõe ja algas Eesti iseseisvuse kaitseks [[Eesti Vabadussõda]]. Vabadussõja lõpuks oli Eesti sõjaväes 85 000 meest, kellele vahetu reservi moodustasid 32 000 sõjaliselt koolitatud kaitseliitlast. Kaitseliidus tervikuna oli üle 100 000 mehe. Võiduka Vabadussõja Venemaaga lõpetas [[2. veebruar]]il 1920 sõlmitud [[Tartu rahu]], millega [[VeneNõukogude NFSVVenemaa]] tunnustas Eesti riiki selle etnilistes piirides ja loobus igaveseks kõigist pretensioonidest Eesti territooriumile. Vabadussõda nõudis ohvriks 5000 eesti sõjaväelase elu.
;Maailmasõdade vahelise perioodi kaitsejõud
Pärast Vabadussõda säilis Eesti riigikaitse struktuur laias laastus muutmatuna, seades eesmärgiks saada moodsa lääneliku väikeriigi armeeks. Eesti sõjaväe väljaõpe viidi kooskõlla Euroopa põhimõtetega. 1928. aastal loobus Eesti kaheaastasest [[ajateenistus]]est ja venepärasteltvenepärastest väeüksuste nimetusteltnimetustest (rood, polk) mindi üle üle Euroopapärasteleeuroopalikele nimetustele (kompanii, rügement).
 
Teise maailmasõja eelõhtul oli Eesti sõjaväes 1500 ohvitseri, 2400 kaadriallohvitseri ja 12 000 ajateenijat. Väljaõpetatud reserv küündis 147 000 meheni, kellest 43 000 olid kaitseliitlastena pidevas treeningus.
;Okupatsioonid II maailmasõja ajal ja relvastud vastupanuliikumine
Olude sunnil sõdisid eestimaalased Saksa [[Wehrmacht]]i, [[Relva SS]]i või, Soome sõjaväe või Nõukogude Liidu [[Punaarmee]] mundris. Pärast seda, kui sügisel 1944. asendus [[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|Saksa Kolmanda Riigi okupatsioon]] [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)|Nõukogude okupatsioon]]iga, hajusid tuhanded eestlased metsadesse ja jätkasid sissisõja taktikaga vastupanu. Alles 1950. aastatel suutsid Nõukogude okupatsioonivõimud massterrori abil murda metsavendade vastupanu, kasutades selleks [[Vastupanutegevus ENSVs|vastupanuliikumise]] ([[metsavend]]luse) toetusbaasi – maaelanike [[märtsiküüditamine|massideporteerimist]] ja NKVD [[hävitusagent]]e ning sõjalisi operatsioone.
;Omariikluse ja kaitsejõudude taastamine