Vene-Türgi sõjad: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Tühistati kasutaja S171994ti (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Andres.
S171994ti (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
1. rida:
 
#REDIRECT [[Vene-Türgi sõda]]
'''Vene-Türgi''' '''sõjad''' (trg. ''Osmanlı-Rus Savaşları'') — rida sõjalisi konflikte  Vene ja Osmani impeeriumite vahel 16.−20. sajanditel.
 
Kokkuvõttes kestsid Vene-Türgi sõjad 351 aastat (1568−1918). Selle aja jooksul olid Venemaa ja Türgi sõjaseisukorras 69 aastat. Keskmiselt lahutas ühte Vene-Türgi sõda teisest ainult 25 aastat.
 
== '''Konflikti eellugu''' ==
Venemaa suhted Türgiga algasid viimase poolt Krimmi vallutamisega 1475. aastal. Suhete alguse ajendiks olid kitsendused, mille osaliseks said türklaste tõttu kaupmehed Aasovis ja Kafes.
 
Järgnevatel, 16.−17. sajanditel olid Vene-Türgi suhted üsna pingelised. Esimene venelaste ja türklaste relvastatud kokkupõrge toimus 1541. aastal, kui krimlased liikusid Sahiib I Giray juhtimisel Moskva peale, nendega olid ka türklased.
 
1556. aastal liikus Krimmi khaan Moskva vastu. Tsaar saatis tema vastu vojevoodi Matvei Ivanovitš Rževski, hüüdnimega „Djakk“, kes mitte ainult ei löönud krimlasi, vaid liikus ka Dnepri alamjooksule Otšakovi ja lõi siin türklased puruks. Selles sõjaretkes aitasid Rževskit Zaporožje kasakad. 1558. aastal, enne uut türklastega kokkupõrget, liikus Dnepri alamjooksule Danilo Adašev, laastas Krimmi ja võttis ära kaks Türgi laeva.
 
== '''1568−1570''' ==
Türgi sultan Suleiman I jättis muude asjadega tegeledes seni tähelepanuta kõik need Moskva vägede edusammud. Lõpuks, 1563. aastal kavandas ta sõjakäigu Аstrahani, soovides selle Moskvalt ära võtta. Krimmi khaan veenis sultani ümber, kartes tema tugevnemist Musta mere põhjakallastel. Krimmi khaanil õnnestus Türgi sõjaretke edasi lükata kuni 1569. aastani.
 
Suleiman I suri 1566. aastal. Tema järeltulija Selim II andis sõjaretke läbiviimise ülesandeks Kafini pašale Kasimile.
 
1569. aasta suvel saadeti suur armee, mis koosnesid 15 tuhandest janitšarist, 2 tuhandest sipahist, mõnest tuhandest assaabist ja akindžist, Kasimi-paša juhtimisel Astrahani piirama ja kanaliehituse tööga alustama, mis ühendaks Volga ja Doni. Samal ajal kui Ottomani laevastik seisis Aasovi juures, saabus Astrahani ka Krimmi khaani armee.
 
Kuid garnisoni ootamatu rünnak, Astrahani vabastamiseks läkitatud vojevoodi vürst Pjotr Semjonovitš Serebrjannõi-Obolenski Moskva vägede tegevus teiste Vene vägede toetusel sundisid vastase piiramisrõngasse. Vene abivägi, mis koosnes 15 tuhandest inimesest, ajas laiali ja hajutas kanali ehitajad ning võitis krimmitatrlaste armee, mis oli saadetud ehitajaid kaitsma. Samal ajal hävitas tugev torm ja Ukraina kasakatega ühinenud Doni kasakate tegevus Ottomanide laevastiku.
 
== '''1672—1681''' ==
Sõja põhjuseks oli Osmani impeeriumi katse sekkuda Vene-Poola vastasseisu ja saavutada kontroll Paremkalda- Ukraina üle. 1669. aastal sai Paremkalda-Ukraina ataman Pjotr Dorošenko Osmani impeeriumi vasalliks.
 
Uuele liitlasele toetudes alustas sultan Mehmed IV Poolaga sõda, mille tulemusena sai enda kontrolli alla Podoolia. Türklaste edu vallandas Moskvas paanika, kus kardeti väga türklaste sissetungi Vasakkalda-Ukrainasse, mis oli Moskva võimu all. Vene valitsus kuulutas Osmani impeeriumile ja Krimmi khaaniriigile sõja.
 
1673. aastal jätkas vene salk aadliku I. S. Hitrovi juhtimisel koos Doni kasakatega sõjategevust lõunas Türgi linna Aasovi vastu. 1673. aastast alates, ootamata ära türklaste sissetungi, asusid Vene väed vürst Romodanovski ja Vasakkalda hetmani Ivan Samoilovitši juhtimisel sooritama sõjaretki Vasakkalda-Ukrainasse Türgi vasalli hetman Dorošenko vastu. Selle tulemusena saavutasid nad 1676. aasta septembris Tšigirini loovutamise ja Dorošenko kapituleerumise. Türgi sultan, pidades Paremkalda-Ukrainat oma vasalliks, kuulutas Dorošenko asemel hetmaniks Juri Hmelnitski ja alustas sõjaretke Tšigirini.
 
1677. aastal piirasid türgi väed ebaõnnestunult Tšigirini ja pidid peale lüüasaamist Bužini all taanduma.
 
1678. aastal õnnestus türklastel Tšigirin vallutada ja vene väed taandusid Ukraina vasakkaldale.
 
Aastatel 1679−80 aktiivset sõjategevust ei toimunud ja sõda lõpetati Bahtšisarai rahulepingu allkirjastamisega 1681. aasta jaanuaris, mis kinnitas ''status quo''.