|
[[Pilt:Georges Cuvier.jpg|thumb|right|Georges Cuvier]]
[[Parun]] '''Georges Léopold Chrétien Frédéric Dagobert Cuvier''' [küvje] ([[23. august]] [[1769]] – [[13. mai]] [[1832]] [[Pariis]]) oli prantsuse loodusteadlane ja [[zooloogia|zooloog]]. Teda peetakse [[võrdlev anatoomia|võrdleva anatoomia]] ja [[paleontoloogia]] rajajaks. Tema noorem vend [[Frédéric Cuvier]] (1773–1838) oli samuti loodusteadlane.
Oli võtmetegelaseks loodusteaduste uurimisel 19-nda sajandi alguses ja võrreldes elusorganisme fossiilidega mängis olulist rolli võrdleva anatoomia ja palentoloogia rajamisel.
Cuvier laiendas Linné klassifikatsioonimeetodit ja tema tööd peetakse selgroogsete paleontoloogia alustalaks. Lisaks väitis ta, et liikide väljasuremine on möödapääsematu fakt, kuid sel ajal peeti seda vaid spekulatsiooniks
Ta oli [[19. sajand]]i alguspoole [[Pariis]]i teadusringkonna võtmekuju. Ta oli tuline varajaste [[evolutsiooniteooria]]te (nt [[lamarkism]]) vastane ja eitas liikide muutumist.
Cuvier suri 1832. aastal Pariisis [[koolera]]sse.
== EluluguTunnustus ==
Cuvier sündis 1967. aastal Lõuna-Prantsusmaal luterlikus Montbéliardi linnas, kus juba tema esivanemad olid elanud. Cuvie-i isa oli sõjaväe leitnant Jean George Cuvier ja ema Anne Cleménce Chatel.
=== Hariduskäik ===
George Cuvier-i õpetas tema varajastel aastatel tema ema Anne, mistõttu ületasid tema teadmised tema eakaaslaste omi. Gümnaasiumiaastatel olid tema teadmised matemaatikast, ajaloost ja geograafiast alati märkimisväärsed. On öeldud, et tal oli erakorselt suur huvi ja hea mälu ajaloofaktidele - kord juba kuuldud, jäid nii nimed, kuupäevad kui ka sündmused talle alatiseks meelde.
10-aastasena, pärast gümnaasiumisse astumist, sattus ta juhuslikult lehitsema Conrad Gessener-i ''Historiae Animalium'' mis äratas temas koheselt huvi loodusteadustesse. Seejäres hakkas ta laenama Buffon-i massiivset teost ''Historie Naturelle''. Neid teoseid üha uuesti uurides ja lugedes teadis Cuvier juba 12-ndaks eluaastaks neljajalgsetest ja lindudest sama palju kui loodusteadlane.
Peale gümnaasiumi lõpetamist kolis ta Saksamaale, Stuttgart-i, kus veetis 4 aastat Caroline Akadeemias kus ta saavutas märkimisväärseid tulemusi kõikides õppeainetes. Kuigi Saksamaale minnes ta saksa keelt ei osanud, õppis ta selle ruttu ära ja juba peale 9-sat kuud võitis Cuvier akadeemia auhinna just oma saksa keele oskuse eest.
Peale lõpetamist ei olnud Cuvier-il piisavalt raha, seega kolides tagasi Prantsusmaale töötas ta 1788-ndast aastast Normandias aristokraatlikus peres koduõpetajana, kus õpetas Comte d'Héricy ainsat poega. Käies tihti lähedases linnas Valmontis koosolekutel, kus arutleti agrikultuuri teemadel, kohtus ta kunagi tuntud olnud agronoomi ja arstiga Henri Alexandre Tessier-iga (1741-1837). Cuvier ja Tessier said headeks sõpradeks ja viimane tutvustas teda oma oma Pariisi kolleegidele kui "Normandia sõnnikuhunniku pärlit", nagu ta ütles oma kirjas Antoine-Augustin Parmentier-ile. Selle tulemusel Cuvier tutvus ja hakkas läbi käima selle aja tuntud loodusteadlastega ja teda kutsuti isegi Pariisi. 1795-ndal aastal, 26-aastasena kolis Cuvier Pariisi ja temast sai assistant Jean-Claude Mertrud-le (1728-1802), kes oli äsja määratud võrdleva anatoomia eesistujaks Jardin des Plantes-s.
1795-aastal avati ''Institut de France'' kuhu Cuvier valiti Teaduste Akadeemia liikmeks. 1976. aastast hakkas ta loenguid andma ''École Centrale du Pantheon''-is ja alustas ka oma paleontoloogilise teadustööga, mis avaldati 1800. aastal pealkirjaga ''Mémoires sur les espéces d'éléphants vivants et fossiles''. Tema töö analüüsis India ja Aafrika elevandi skeletijäänuseid, mammutite fossiile ja fossiilset skeletti mida tunti sel ajal nime all "Ohio loom". Cuvier-i analüüs tegi kindlaks, et Aafrika ja India elevant on kaks erinevat liiki ka mammutid ei kuulu nendega kokku, seega on mammutid välja surnud. Lisaks väitis ta, et "Ohio loom" esindab eraldiseisvaid väljasurnud liike, mis on tänapäeval elavatest veel erinevamad kui kunagised mammutid. "Ohio looma" juurde pöördub ta korduvalt ka tulevate aastate jooksul ning nimetab selle M''astodon''-iks
Oma teises teadustöös kirjeldas ja analüüsis Cuvier suurt Paraguaist leitud skeletti, mille ta nimetas ''Megatherium''-iks. Ta jõudis otsuseni, et ka see skelett kuulub nüüdseks juba väljasurnud loomale, ning võrreldes selle pealuud tänapäeval eksisteerivate puu otsas elavate laiskloomade omadega leidis ta, et see fossiilne pealuu kuulus maapinnal elavale hiigel-laiskloomale.
Just need kaks teadustööd olid pöördepuktiks nii paleontoloogia ajaloos kui ka võrdlevas anatoomias ja ühtlasi tõid Cuvier-ile rohkelt tunnustust. Juba pikalt kestnud debatt liikide väljasuremise teooria tõesusest oli sellega lõpetatud.
==Tunnustus==
*1808 – valiti [[Baieri Teaduste Akadeemia]] korrespondentliikmeks
| 